Книги, похожие на «Mae Lender, Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis»

„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“ Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.Mirjam Johannes

Ottila Staverly arvab, et sureb nälga oma suures, kunagi uhkes kodus, mis on hoolitsemata, kuna pole raha. Tema isa, kuues baronet, on endast maha jätnud tohutu suured võlad ning ta vend püüab lõbutseda Londonis, lootes, et sõbrad toetavad teda. Imekombel saab Ottila teada, et multimiljonär Clint Wickham taastab Staverly endise hiilguse, lootes panna aluse dünastiale abiellumise kaudu hertsogi tütrega. Iirlane Patrick O’Kelly, kes korraldab Clint Wickhami asju, veenab Ottilat, et ta hakkaks Clint Wickhami väikese tütre guvernandiks ja luuraks mehe järel ebatavalisel ning pahatahtlikul kombel. Kuidas Ottila seob end multimiljonäriga ning päästab mehe tema vaenlaste käest, seda jutustab Barbara Cartlandi neljasaja neljakümne üheksas raamat.

Praktiline paradiisHiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis.See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.