Книги, похожие на «Mae Lender, Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis»

Öise rongiga Cornwalli poole sõites murrab Demi pead, miks tal kogu aeg viltu veab. Ta on jäänud just ilma oma unistuste töökohast ja poiss-sõbra alatuse tõttu ka elukohast. Nii ei jää tal üle muud, kui ajutiselt vanaisa juurde Cornwalli kolida. Äsja lesestunud Victoria on veendunud, et lõpuks ometi on tal kõik, mida ta kunagi soovinud on. Aastaid kestnud armastuseta abielu kõrvalt oli tal alatasa salasuhteid ja vastse lesepõlvega kaasnev vabadus istub talle hästi. Eriti rõõmustab teda asjaolu, et lõpuks ometi peaks Cornwalli uhke Boscaweni mõis talle kuuluma. Kuid mõlemat naist ootab ees üllatus, nende õnn on pöördumas ja neil tuleb leida uuest olukorrast väljapääs. Seejuures hakkab õuna- ja lilleaedadest ümbritsetud mereäärne Boscaweni mõis mängima olulist rolli nii ühe kui ka teise elus. Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Corwalli-teemalistest romaanidest ilmunud raamatud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“ ja „Cornwalli võõras“.

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel.Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee?Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida?Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.