Книги, похожие на «Aidi Vallik, Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn»

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Aleksander Kaasiku poliitiliste ja ajalooliste teravikega reisikiri on autosõidust Valge mere äärde. Pilk looduse ning kurjuse armastajatest. Kunstilised fotod ja aktiivsed lingid teevad Karjala virtuaalsemaks. Russofoobidele pole soovitatav. Autori eelmine raamat „Vabaduse mõtteis endisel Nõukogudemaal” oli pildi- ja ajaloohuvilistele sõidust Musta mere veerde.

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Jah, teil on õigus! Ma olen moekunstnik, kuid käesolev raamat ei räägi moest. Kui, siis ainult natuke. Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane, seekord maailma kuulsaimas moekoolis Londoni Central Saint Martins College’is, legendaarse ja kardetud moeprofessori Louise Wilsoni käe all. Mis saaks olla parem kui olla teel oma elu-unistuse poole? Elades samal ajal maailma kõige inspireerivamas ja loomingulisemas linnas, mille suuri ja väikseid argiimesid siin ka teiega jagan.

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone