Книги, похожие на «Ethel Aoude, Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril»

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.

Inglismaal Vene emigrantide lapsena sündinud Peter Pomerantsev läks 2000. aastate alguses Venemaale, sest „London näis nii mõõdetud, nii etteaimatav; Ameerika, kus elas minu ülejäänud emigrandipere, näis nii enesega rahulolev; samal ajal kui tõelised venelased näisid tõeliselt elavat, neist õhkus tunnet, et kõik on võimalik.“ Ajakirjaniku ja teleprodutsendina töötades otsib ta vastuseid sellele, millest keegi aru ei saa, ning nendib, et „etendus“ on sõna, mis iseloomustab kõige paremini Moskvat ja kogu Venemaad. „Peter Pomerantsev on üks Putini Venemaa paremaid kirjeldajaid, ta räägib maast, mis on illusioonide ja glamuuri lummuses, kuid mis sisemuses on moraalilage ja ohtlik. See on vapustav lugemine ja suurepärane raamat.“ Anne Applebaum

Läbikukkunud euroametniku pihtimus. Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega. Vahur Afanasjev