Книги, похожие на «Mariliis Alev, Minu Fidži. Paradiisi varjud»

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Siiri Laidla uus romaan keskendub pereprobleemidele. Meelis ja Hellemai on teineteist leidnud tudengiaastatel Tartus ning rajanud endale toreda kodu, kus kasvavad kaksikutest tütar ja poeg. Pisitülidest alanud võõrandumine viib perekonna lahkuminekuni, kusjuures kooliskäivad lapsed jäävad linna isa juurde, ema aga läheb väiksesse maakooli õpetajaks. Poja traagiline hukkumine jääb vanemaid painama. Ootamatult otsustab kodust lahkuda ka kooliõpingud pooleli jätnud tütar, siirdudes välismaale õnne otsima. Kuid elul on üksildase Hellemai jaoks varuks üllatusi. Ühel kevadpäeval ilmub tema arvutiekraanile ning peagi ka ellu kentsakas vanahärra Nikolai Küüs. Nakatava elurõõmuga suudab mees Hellemai tardumusest lahti raputada. Lisaks äratab ta ellu ka naise kodumaja ümbritseva söötis aia, täites selle lillede ja rohelusega. Kuigi tutvus vanahärraga jääb üürikeseks, saab naine tagasi oma energia ja elutahte. Pöördeliseks sündmuseks kujuneb Hellemai elus tütre naasmine välismaalt ja lapselapse sünd.