Книги, похожие на «Mariliis Alev, Minu Fidži. Paradiisi varjud»

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

Mihkel Ulmani väljamõeldud ja Kati Saara Vatmanni romaniseeritud «Kättemaksukontori» uus köide sisaldab kaks osa: «Kirst» ning «Kulturistid ja kummipuu». Kui sündmusi on keeruline ise välja mõelda, siis tuleb muidugi elust enesest maha kirjutada – värvi siin igatahes jätkub. Aga kui elu hakkab jub raamatust šnitti võtma, siis on asjad karmid. Siis ei aita ka advokaadid, nii et pöörduge Kättemaksukontorisse! None

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sai põhjanaabrite pealinnast mu kodulinn, kust leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Sattusin ajakirjandusse pooljuhuslikult, aga olen Helsingist kirjutanud lugematuid artikleid Postimehele ning toitnud uudistega Reutersi miljardit infonäljas lugejat – Helsingi terrorismirünnaku aprillinaljast kuni reaalsete veriste koolitulistamisteni.Üks artiklite teema on Nokia, millest Soomes ei saa üle ega ümber ning mille olulisust on raske lõpuni mõista isegi ühiskonnas sügavalt sees olles. Pea iga inimese lugu on siin ka Nokia lugu. Mina kirjutasin Nokia lugu 11 aastat, päevast päeva. See oli suure edu ja suure ebaõnnestumise kajastamine – ja edastatud sõnumite sisu järgi tunnustati või vihati ka mind ennast.Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis.Contributors: 1

1902. aastal korraldab ühe Ameerika miljonäri tõusiklik ja võimuahne lesk proua Stuyvesant Clay oma tütre Virginia pulmad Camberfordi markiiga, kel on meeletult vaja kaht miljonit dollarit.Ületoitmise ja saamatute tohtrite ravi tulemusena tohutus ja eemaletõukavas ülekaalus Virginia osutab vastupanu, kuid talle antakse vaid valida, kas abielluda õnnekütiga, keda ta pole kunagi näinud, või minna oma tädi juurde parandusmajja. Kui Virginia räägib, et ta tahaks abielluda armastusest, sunnib proua Stuyvesant Clay teda peeglisse vaatama ja küsib, missugune mees suudaks armastada üle mõistuse suurt lihamäge. Virginia vajub laulatusel kokku ja lamab aasta aega teadvusetult.Tema tädi ravib ta terveks ja tüdruk saab teada, et tema ema on surnud ja tema abikaasa on nüüd hertsog. Ta sõidab Inglismaale, et näha oma põlatud abikaasat ning avastab Rylli lossis kohutavad ja ohtlikud intriigid. Tal õnnestub mõrvar üle kavaldada ja lõpuks oma õnn leida.

Kuula nüüd! Algamas on lugu. Selle lõpus tead sa palju rohkem kui praegu.Elas kord kohutav paharet, kõige kurjem pahalane kogu maailmas – oma halbade mõtete ja tegude pärast sai ta endale nimeks Kurat. Ühel päeval oli sellel saatanal väga hea tuju, sest ta oli just valmis saanud peegli, millel oli imelik võime – kõik hea ja kaunis, mis sellest peegeldus, kahanes peaaegu mitte millekski ning kõik tähtsusetu ja kole muutus silmatorkavaks ja veelgi koledamaks.Hans Christian Anderseni tuntud muinasjutt, mis viib väikese tüdruku pikale teekonnale, et vabastada tema vend Lumekuninganna jäisest haardest. Gerdat varitseb kõikjal hädaoht, kui ta üritab lahendada Kaj kadumise mõistatust. Klassikalises heast ja kurjast jutustavas loos avastame kaugeid maid ning kohtame head nõida, rääkivaid loomi, kaunist printsessi ja röövlijõuku.