Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Minu esimesed "triibulised"»

Valimik jaapani novelli isaks tituleeritud Akutagawa Ryūnosuke (1892-1927) tekstidest. Kogumik sisaldab juba varem ilmunud tõlkeid autori kuulsaimatest novellidest, aga ka uustõlkeid eesti lugejale seni veel tundmata, kuid maailma novelliklassikasse kuuluvatest teostest. Tõlkevalikus on esindatud kõik Akutagawa loomingu põhiteemad: kiretu vaheduse ja harvaesineva psühholoogilise tabavusega manatakse lugeja ette väikese inimese elu keskaegses ja autori kaasaegses Jaapanis, tagakiusatud jaapani kristlaste maailm ning see, mis toimub autori enese hullumeelses peas. Ryunosuke Akutagawa sündis 1892. aastal Jaapanis. Et ta ema läks peagi pärast poja sündi hulluks, kasvas poiss ema venna peres ja sai onult ka oma perekonnanime. Kirjanduse vastu tundis ta huvi juba varases eas. 1914. aastal asutas Akutagawa koos koolivendadega kirjandusajakirja, kus nad avaldasid nii W.B. Yeatsi kui ka Anatole Francei tõlkeid, aga ka omaenda kirjutisi. 1915. aastal avaldas ta oma esimese lühijutu Rashomon ühes kirjandusajakirjas ning seda pandi tähele. Võib öelda, et sellest algas ka Akutagawa tõsisem kirjanikukarjäär. Kartes, et ta on pärinud ema vaimuhaiguse, sooritas Akutagawa 35-aasta vanuselt enesetapu. Tema kirjanduslik pärand koosneb 150 lühijutust.

Selles raamatus on tõestisündinud humoorikad loomalood Soomaa kandist. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood. Raamatu autor Edu Kuill on töötanud Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses, pidanud turismitalu, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ja kohaliku kooli õpetaja. Rahvapärimusi uurides avastas ta enda jaoks ka šamanistliku eluviisi.

„Balthazar” on Lawrence Durrelli neljaköitelise romaani „Aleksandria kvartett” teine köide, mille tegevuspaik on Teise maailmasõja eelne Aleksandria Egiptuses. Autor toob taas lugeja ette Vahemere idaosa möödunud sajandi alguse kosmopoliitse ja värvikireva õhustiku. Nüüd avaneb meile minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist. Nimelt on esimese romaani minategelase käsikirjale lisanud oma kommentaariumi tegelane nimega Balthazar, homoseksuaalist arst ja kabalist, kes esineb ka „Justine’is”. Minategelane on dilemma ees, kas avaldada „Justine” esialgsel kujul või lisada sellele ka Balthazari kommentaaridest ilmsiks tulnud teave. Nimelt oli ta olnud täiesti pime tõsiasja suhtes, et tema armsam Justine oli samal ajal suhtes ka esimeses köites enesetapu sooritanud kirjaniku Pursewardeniga. Kumb neist oli peibutuspart naise abikaasale Nessimile? Tema või Pursewarden? Kelle vastu olid naise tunded tõelise(ma)d? Ja üldse, kes on loomult Nessim? Kas vaid armukade abikaasa või eluohtlik, ka mõrvaks võimeline inimene? Kõik jääb pooleli, et jätkuda kolmandas romaanis „Mounto¬live”. Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Justine”, 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, ilmus Eesti Raamatult 2016. aastal.Tsitaadid„Imelik, eks? Ta oli Justine’le mingis mõttes õige mees, aga samas, nagu sa kindlasti tead, on armastuse seadus, et niinimetatud „õige” inimene juhtub meie teele alati kas liiga vara või liiga hilja.”„Mängurid ja armukesed mängivat tegelikult selleks, et kaotada.”

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keeldeLõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autorSelles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autorHendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.Ray Kluun, „Love Life” autorSeda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.David Suchet