Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Minu esimesed triibulised»

Pärast tütre välismaale õppima saatmist teeb Anna oma elus kannapöörde: ta võtab abielupuhkuse, sõidab Hispaaniasse ja hakkab uuesti maalima. Lõpuks ometi saab ta pühendada aega iseendale. Väljasõidul ühte mägilinna kohtub ta aga ootamatult oma nooruspõlve armastusega, avanevad vanad haavad ning sünged saladused. Mõlema elu jõuab teelahkmele, kus peab tegema raske valiku. Kas neil jätkub jõudu andestada?

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna… otsima ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha? Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast mida ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm. Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha rahuingli kes lõpetaks sõjad. Maailmast kus taevane kaitsja on käegakatsutav reaalsus. See on tehisintelligentsiga ründesatelliitide kompleks. Kellele sõber, kellele vaenlane: Ippolit.

Sari „Nero Wolfe’i juhtumid“Tõlkinud Jaan KabinKujundanud Villu Koskaru272 lkKirjastus TänapäevPaul Chapini ülikoolikaaslased pole endale kunagi päriselt andestanud traagilise lõpuga vingerpussi, mille tagajärg on ränk trauma terveks eluks. Ometi usuvad nad, et Paul on neile andestanud… Kuni üks neist kukub kaljult surnuks ning teistele hakkavad saabuma luuletused vihjetega kättemaksule ja mõrvale. Pauli toetamiseks loodud Lunastusliiga hirmunud liikmed pöörduvad Nero Wolfe'i poole. Kuid kas piisab Wolfe'i geniaalsusest ja Archie usinusest, et mängida üle mõrvar, kes on nii meisterlik, et suudab kuritöid kavandada ja täide viia kõigi silme all?

Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.