Книги, похожие на «Olav Osolin, Minu esimene elu»

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

USA sõjaajaloo enim tapnud snaipri autobiograafia.

Fred Kudu oli legendaarne kergejõustikutreener, kellel olid suured teened kergejõustiku mitmevõistluse arendamisel Eestis. Tema paremate õpilaste hulka kuulusid 1964. aasta Tokyo olümpiamängude hõbemedaliomanik Rein Aun, legendaarne Heino Lipp, Euroopa juunioride meister Valter Külvet, Euroopa meister Linda Ojastu ja paljud teised.Ta oli pikka aega ka NSVL koondise mitmevõistluse vanemtreener ning Müncheni olümpiamängudel võitsid tema hoolealused Nikolai Avilov ja Leonid Litvinenko kuld- ja hõbemedali.

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Aga peale selle on Sven ka osav sõnaseadja ja lugude jutustaja. Humoorikad lapsepõlvepildid, elumuutvad kohtumised ja uskumatud seiklused alates sügavast stagnaajast, konservatooriumis õppimisest ja muusikutee käänakutest kuni hullude üheksakümnendateni on kaante vahele saanud nõnda, et raamatut on raske käest panna.Oma koht on neis lugudes Lilian Semperil, Bruno Lukil, Sergei Manukjanil ja Onu Bellal ning ka Gruusial, Armeenial ja Viru hotellil.Raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.