Книги, похожие на «Sheila O'Flanagan, Minu ema saladus. Sari "Varraku ajaviiteromaan"»

Elsa on koomas olnud viis kuud. Lootus, et ta veel ärkab, on kadunud. Tema pere ja arstid on silmitsi tõsiasjaga, et on aeg lülitada välja teda elus hoidvad aparaadid … Nad ei tea, et viimaste nädalate jooksul on Elsa teadvus osaliselt taastunud; ta kuuleb, mida tema ümber olevad inimesed räägivad, aga ei saa seda neile öelda.Thibault külastab samas haiglas oma venda, kes sõitis purjus peaga surnuks kaks teismelist tüdrukut. Emotsionaalselt segaduses otsib ta rahunemiseks vaikset kohta ja leiab tee Elsa tuppa. Nähes neiut seal rahulikult lamamas, ei suuda noormees uskuda, et ta lihtsalt ei maga.Thibault hakkab Elsat regulaarselt külastama. Õppides neiut tema pere ja sõprade abil rohkem tundma, saab ta aru, et hakkab temasse armuma. Ja kui ta temaga räägib, tundub talle üha enam, et too kuuleb tema iga sõna …Elsa jaoks on Thibault’ külastused nagu sõõm värsket õhku. Lõpuks ometi räägib keegi temaga, nagu oleks ta elus. Paneb ta naerma. Ja annab talle midagi, mille nimel võidelda …Nii algab armastuslugu, mis võib päästa mõlema noore inimese elu …Clélie Avit sündis 1986. a Auvergne’s. Tema 2015. a ilmunud esikromaan „Ma olen siin” (Je suis là), on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.

Michel Houellebecq on kirjutanud: „Ma usun vähesesse, kuid see-eest väga sügavalt. Ma usun piiratud kuningriigi võimalikkusse. Ma usun armastusse.”„Serotoniini” peategelane kiidaks need sõnad kahtlemata heaks. Tema lugu viib meid läbi Prantsusmaa, kus traditsioonid on jalge alla tallatud, kus linnad on muutunud elamiskeskkonnana väljakannatamatuks ja kus hävingu servani viidud maapiirkonnad on valmis mässu tõstma.Ta räägib oma elust, tööst põllumajandussektoris, sõprusest, nii palju kui see veel võimalik on, noorpõlveideaalide kokkukukkumisest ja meeleheitlikust lootusest võita tagasi kadunud armastus.„Serotoniinis”, mida peetakse Houellebecqi romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks, räägib autor maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest.

Romaan „Avameri. Kalamehe mõrsja” on järg romaanile „ Avameri. Kapten”. Romaanis jätkuvad SRTR Roobaku meeskonna ponnistused kalapüügil Aafrika vetes ning ootamatu dokiremont Luandas, kus samal ajal on poliitiline situatsioon läinud väga teravaks, kaldal käib sõda ja kohalikule nõukogude kogukonnale on välja kuulutatud 48-tunnine valmisolek evakuatsiooniks. Selles segaduses, kus keegi ei tea ega tahagi midagi teada, peab noor kapten Volmer näitama iseloomu. Kolhoosi Kaluri Poeg tegevusele on tugeva pitseri vajutanud babiidi-afäär, kuid sellele vaatamata peavad inimesed leidma võimaluse oma töid ja tegemisi jätkata ja nagu ütleb püügiosakonna ülem Olev Räim: „Alati on kusagil midagi uuritud ja puuritud, mida meie sinna parata saame. Meie jätkame oma taotlusi ja asja ajamist sama rahulikult ja järjekindlalt kui varem …”

Juha Vuorineni päevikuvormis kirjutatud “Joomahullu päevaraamatu” sari on absurdne ja siiralt räme kolehuumor. “Mähkmelööve” jätkab sealt, kus saaga “Rasedusarmides” pooleli jäi. See on seinu sitapritsmetega tippiv ilustamata pilt ühe Soome isa elust nii selle headel kui ka kuradi halbadel päevadel.

"Eesti avastamine" koondab aastatel 1881-1920 Ungaris Eesti ja eestlaste kohtakirjutatud artikleid. Suurem osa neist on ilmunud etnograafi ja tõlkija AladárBáni sulest, kes käis Eesti saartel ja Setumaal etnograafilisel kogumisretkel1911. aasta suvel. Kogumik on Ungari-Eesti kultuurisuhete ühe tähtsa peatükiesmatutvustamine eesti publikule.