Книги, похожие на «Sheila O'Flanagan, Minu ema saladus. Sari "Varraku ajaviiteromaan"»

Ann Grangeri „Kurja juure“ tegevus toimub Weston Saint Ambrose’i piirkonna Cotswoldi külas, kus inspektor Jess Campbell ja vaneminspektor Ian Carter lahendavad oma viiendat mõrvajuhtumit.Kui Cotswoldi metsast leitakse maha lastud mees, paistab see enesetapuna. Aga esialgne mulje võib olla petlik ja õige pea taipavad politseinikud, et selle juhtumi taga on palju enamat.Tunnistajate ütlused ei klapi ning kui Ian Carter ja Jess Campbell asja põhjalikumalt käsile võtavad, selgub, et selles tihedalt põimunud külakogukonnas oli surnud mees mitmes mõttes pinnuks silmas. Kuigi kasuõde oli teda sageli rahahädast välja aidanud – vastu oma abikaasa tahtmist –, olid aina suurenevad rahamured ohvri meeleheitele ajanud.Seda juhtumit üha rohkem lahti harutades paljastavad Ian ja Jess kogu pettuse ning hästi varjatud vimma, mis neid mõrvarini juhatab.

Uues Palgasõduri-seikluses on tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka vastaseks kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad silmast silma kohtumata asuvad mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Kuulid vihisevad, autkummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle “karvane käsi” paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Ainus tegelik võit on ellujäämine. Kassist võib hetkega saada hiir, kunagi pole teada, millal ja kelle taga järjekordne lõks kinni klõpsatab.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.