Книги, похожие на «Justin Petrone, Minu Eesti»

Bill Bryson kirjutas raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“ 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks.Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi.2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat „The Road to Little Dribbling“, mida võib lugeda raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt“ järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud.Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant.Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega.Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa…Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu.Rita Ahonen

"Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

„Mere poolt läheneva ränduri jaoks kerkib Lissabon isegi kaugusest otsekui unenäoline visioon, selged jooned, mille päikesekuld helkima paneb, joonistumas säravsinise taeva taustale. Ja kuplid, monumendid, vanad kindlused, mille sakid majakobarate üle kõrguvad, on otsekui selle imelise paiga, selle õnnistatud kandi kauged heeroldid.“Fernando PessoaÜhe maailma suurlinna dramaatiline ja intiimne portree.Lissaboni võlu on legendaarne, kuid linna 2000 aasta pikkune elust pulbitsev ajalugu, alates Rooma aegadest ja lõpetades sajandeid kestnud mauride valitsusajaga, ei ole eriti tuntud. Linna teekond sadamalinnast Portugali pealinnaks pole kulgenud tõrgeteta: 1755. aastal laastas linna võimsaim uusaja Euroopat tabanud maavärin, millele järgnesid hävitav tsunami ja kuus päeva väldanud tulemöll, milles liiv klaasiks muutus.Barry Hatton toob väljendusrikkas ülevaates Lissaboni värvikast minevikust ja olevikust päevavalgele ammu unustatud mälestused, äratades raamatu lehekülgedel ellu linna piiramise 1147. aastal teise ristisõja käigus, kuninga tapmise, vabariigi asutamise ja lähimineviku diktatuuriga kaasnenud sünged ajad. Autor tutvustab lugejale Portugali metropoli – konkurentsitu merede valitsejanna ja Atlandile avaneva värava valvuri rikast rahvusvahelist pärandit.Barry Hatton on olnud kolm aastakümmet Londonis Briti väljaannete väliskorrespondent. Ta on raamatu „Portugallased: kaasaegne ajalugu“ autor.José Saramago sõnul varjab linna vaim end särtsaka mekiga kultuurikompotis, kus enam kui kusagil mujal sulanduvad kristluse ja islami mõjutused „ja just see vaim muudab linna igavikuliseks“. Lissaboni kultuuripaabelil on erinevaid väljendusvorme: jalgpallur Eusébio (pärit Lourenço Marquesest) – tema monument seisab Benfica staadioni juures, „jalg löögiks tõstetud“; Belémi torn – mille loonud arhitekt töötas kaks aastat Marrakeshis ja imiteeris sealset mošeed; ja São Domingose väljak – kust soovija saab endale soetada Ouidah’st pärit voodoo-kultusesemeid, rüübata Roheneemesaartelt pärit kurku kriipivat tulivett ja süüa Angolast pärit kizomba-muusikat kuulates silmi vett jooksma panevalt vürtsikat Mosambiigi karrirooga.

Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskeelset ja -kultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?