Книги, похожие на «Justin Petrone, Minu Eesti II»

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole.Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…

Bill Bryson kirjutas raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“ 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks.Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi.2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat „The Road to Little Dribbling“, mida võib lugeda raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt“ järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanudka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.Maarja Yano

Hoopis teine tunne kui maad mööda tulles on saabuda riiki mere poolt. Viktor Siilats on ühendanud oma rohkem kui kümne aasta jooksul toimunud merereisidest sündinud kirjatükid kogumikku, mille puändikad lood viivad lugeja erinevatesse Euroopa mereriikidesse, aga ka kaugemale. Autor on teravmeelselt tabanud inimloomuse keerdkäike ja neid mõnuga kirjeldanud. Raamat on kirjutatud selliselt, et igaüks leiab sealt midagi – kes naudib reisikirjeldusi, kes leiab kasulikke näpunäiteid omaenda merereisiks.