Книги, похожие на «Kristiina Piip, Minu Dublin»

Läksin Indiasse otsima hingerahu ja sisemist tasakaalu, kuid leidsin hoopis armastuse. Ja veel millise! Selles armastusloos on tormilised tõusud ja mõõnad, madalad kired, armukadedad naised, suguvõsa vastuolek ja armukese kättemaks. Pean sageli sulgema silmad ja mõtlema, kas see ikka on tõsi ja juhtub minuga – või on see kõik üks Bollywoodi nõretav film, kuhu endalegi ootamatult olen peaosatäitjaks sattunud. Ühte tean ma siiski tänu Indiale kindlalt: elada tähendab julgeda armastada just siis, kui armastus on sinu ellu tulnud. Isegi siis, kui sa pole seda otsinud ja selle armastuse vastu tundub olevat kogu maailm: viisareeglid ja elamisload, kultuurid ja perekonnatraditsioonid ning eelnevate elude suhtesasipuntrad. Ent siiani ei ole mul vastust küsimusele, kas armastuse nimel ikka võib tuua ohvriks süütuid hingi ja panna kannatama lapsi. Kas see üldse on armastus, kui õnn ja valu nii tihedalt läbi põimuvad?

Kohe meie koduukse taga asuvast ja meie ühiste läänemeresoome juurte tõttu olulisest maast Karjalast on eestikeelne raamat seni puudunud. Tõnu ja Viktoria Tuulase teos „Karjala kauge kutse” on sündinud mitme aasta jooksul tehtud Karjala-reiside tulemusel. Soome lahe ääres paiknevast väikesest Repino alevist jäävad kaugel põhjas Valges meres asuvad Solovetsi saared üle tuhande kilomeetri kaugusele. Läbitud vahemaadest olulisemad on siinses raamatus aga kohtumised Karjala rikkaliku kultuuri- ja ajaloopärandiga ning kohalike inimestega. Samuti väga eripalgelise ja lummavalt kauni loodusega. Kuna Viktoria töö tõttu Eesti peakonsulina Peterburis elasid autorid seal mitu aastat, algasid reisid alati Neevalinnast. Seetõttu oli kogu korraldus ja kohalejõudmine kindlasti ladusam. Eestist lähtuvaid Karjala-reise planeerides tuleb huvilistel ise veel veidi eeltööd teha.Autorid ei käsitle raamatus ainult tänapäeva Karjala Vabariigi territooriumi, vaid kogu ajalooliselt Karjalana määratletud ala. Siit saab hea ülevaate Karjala ajaloo olulistest tahkudest. Rohked fotod tutvustavad lugejale paikasid, mida tasub külastada. „Karjala kauge kutse” on selle suure ja rikka maa praktiline teejuht.

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Marje Aksli ei teadnud Moldovast õieti mitte midagi peale paari stereotüübi,kui selgus, et peab oma abikaasa töö tõttu sinna riiki kolima. „Umbusklikult põrnitsen Moldova kaarti: see on väike, kitsas ja lääne poolt liiga sirge servaga, meenutab ta. „Juba see serv ei meeldi mulle – räägitakse, et keegi on maakaardil selle koha peale joonlaua pannud ja tõmmanud tahh! tüki Rumeenia küljest. Kuidas Marje leidis, et Moldova on omamoodi võluv ja armastust väärt, ja kuidas ta ise tõi Moldovasse netilehekülje pealkirjaga Armastus – sellest raamat räägibki. Ja muidugi ka igasugustest eriskummalistest seikadest naabrite, turumüüjate, ametnike, poliitikute ja teistega.