Книги, похожие на «Susan Luitsalu, Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära»

Bill Bryson kirjutas raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“ 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks.Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi.2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat „The Road to Little Dribbling“, mida võib lugeda raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt“ järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala.Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

„Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta?”Nende lootustega lahkub George Sand Pariisist ühes oma laste ja armukese Frédéric Chopiniga. Ees ootab talv Mallorca saarel. „Talv Mallorcal” on liigutav ja pikantne lugu kahe armunu puhkusest, mis ometi saab varjutatud lugematute tagasilöökide poolt. Miljöö pakub äratundmisi romantilistest romaanidest: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud, etteaimamatud loodusjõud, elementaarsemategi mugavuste puudumine. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani; saarel, kus kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib algul pakkuvat silmarõõmu…

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et võõrutada neid kannibalismist.Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal. Tõenäoliselt nägi tulevane meresõitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sünnikodu oli merest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel.Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseõppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hüdrograafiast, navigatsioonist jms. Tõenäoliselt ei olnud tema teadmised väga põhjalikud, sest teoreetilist haridust mõnes mereväeakadeemias vms õppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mõne aastaga külakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hästi omandatud. Cooki töid iseloomustab erakordne täpsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapõhjusena välja tema armastust mere vastu. See võib muidugi tõsi olla, kuid tõenäolisem on see, et tal ei jäänud teist valikut. Nimelt oli ta tõsiselt tülli läinud oma tööandjaga. Cook töötas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikülas poesellina. Tekkinud olukorrast ei näinud ta muud väljapääsu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaž 17-aastasena.