Книги, похожие на «Ede Schank Tamkivi, Minu California. Mull mullis»

See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd.Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida.taRRvi

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disaini­praktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa.Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuz­bergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo.Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitek­tuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliin­lastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafiti­kunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksa­kümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile.Jaana Davidjants

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama.Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümb­ritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud.Ivo Tšetõrkin

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…