Книги, похожие на «Vahur Afanasjev, Minu Brüssel»

Jutustus vene maadeuurijast Mikluhho-Maklaist (1846-1888), tema viibimisest Paapua Uus-Guineas ning sõbrunemisest kohalike paapuatega.

Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Aga millises sadamas? Kord elab Margus Tais, nädala pärast tervitab ta Indiast, siis on juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, ning edasi on plaan põigata Jaapanisse, et sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi Universaal-Universum varustaja, just seepärast elab ta enamiku aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kullerfirmadega, kembeldes tolliametnikega siin ja seal. Vahele tuleb seiklusi öistes baarides ja Aasia pruudi otsingul, ning ikka ja jälle mõni tõlkes kaduma läinud salapärane lugu. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see ilus naine laua peal? Miks teeb see ärimees ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale «jess» ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama.

„Passist reispassini“ on reisinippide käsiraamat nn tsiviliseeritud tavareisijale, kes pigem sõidab lennukiga, peatub hotellis või üürikorteris, šoppab hea meelega ning tutvub vaatamisväärsustega, linnakaart näpus. Siit leiab nii asjalikke näpunäiteid kui absurdseid lugusid elust enesest. Raamat sobib igale reisilembesele inimesele nõuandjaks ja meelelahutajaks

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida. Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab. Reet Klettenberg