Книги, похожие на «Pille Gerhold, Minu Brasiilia»

Hoopis teine tunne kui maad mööda tulles on saabuda riiki mere poolt. Viktor Siilats on ühendanud oma rohkem kui kümne aasta jooksul toimunud merereisidest sündinud kirjatükid kogumikku, mille puändikad lood viivad lugeja erinevatesse Euroopa mereriikidesse, aga ka kaugemale. Autor on teravmeelselt tabanud inimloomuse keerdkäike ja neid mõnuga kirjeldanud. Raamat on kirjutatud selliselt, et igaüks leiab sealt midagi – kes naudib reisikirjeldusi, kes leiab kasulikke näpunäiteid omaenda merereisiks.

Läbikukkunud euroametniku pihtimus. Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega. Vahur Afanasjev

Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud.Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis.

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga?Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse?Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki.Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu.Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida.Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.