Книги, похожие на «Ervin Bernhardt, Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust»

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.Heilika Pikkov

Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde.Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees?„…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn.“Kas tõesti? Otsustage ise.

Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad. Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub.Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see „valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid.Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest. Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.