Книги, похожие на «Ervin Bernhardt, Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust»

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.

Kui Joe ja tema elukaaslane Joy otsustavad sinnapaika jätta kalakauplemise töö külmas ja masendavas Põhja-Inglismaa väikelinnas ning minna Tenerife päikesepaistesse baari pidama, siis kujutavad nad hoolimata baaripidamise kogemuse puudumisest ja täiesti tühjadest taskutest ette, et ees ootab paradiis mere ääres, kus neid kannavad soe päike, pehme liiv ja pidevad siestad.Pärast Tenerifele saabumist tundub, et taevas võib kodust kaugemal olla küll sinisem, ent rohi ei ole seal kohe kindlasti rohelisem. Kui esimene ehmatus on möödas, avaneb nende ees populaarse puhkusesaare ja selle uusasunike lõbus-naljakas maailm, milles nad end tasapisi üha kodusemalt tundma hakkavad.Raamat on hädavajalik lugemine neile, keda pole siiani maha jätnud unistus kolimisest soojemasse kliimasse. Või neile, kes tunnevad kihku kirjutada köögikapi peale „Tšau-pakaa, ma nüüd lähen, ärge mind tagasi oodake!“, ehkki raha hoiupõrsas nagu polegi. Need seiklused on pöörased, kuid seda kuhjaga väärt.Joe Cawley on tunnustatud reisikirjanik ja ajakirjanik, kes on kirjutanud kaastöid Sunday Timesile, Guardianile, Observerile, Independentile jpt väljaannetele. Briti reisikirjanike gild hääletas tema esimese raamatu „Tenerife pihtimused“ parimaks reisijutustuseks. Ta elab oma pere ja muude metsikute tegelastega Tenerife mägede vahel. Kitsed ei ole tema sugulased, ehkki väidetud on vastupidist.Mart Normet, „Minu Tenerife“ autor soovitab: „Lõbusas ja lopsakas stiilis seiklusjutt sellest, kuidas end mugavustsoonist välja rebida ja päriselt elama hakata. Inspireeriv!“

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale.Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.Keenias on igaühel oma lugu.Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.Janika Tamm