Книги, похожие на «Brigitta Davidjants, Minu Armeenia. Aus vastus»

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.Mirjam Johannes

Tunnustamata geeniuse piinadViibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.

„Passist reispassini“ on reisinippide käsiraamat nn tsiviliseeritud tavareisijale, kes pigem sõidab lennukiga, peatub hotellis või üürikorteris, šoppab hea meelega ning tutvub vaatamisväärsustega, linnakaart näpus. Siit leiab nii asjalikke näpunäiteid kui absurdseid lugusid elust enesest. Raamat sobib igale reisilembesele inimesele nõuandjaks ja meelelahutajaks

Egert Rohtla tunnistab, et tema reisimise stiil on tavapärasest erinev: “I don’t do safe travel, või vähemalt nii mulle meeldib mõelda. Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Jultumust.” Lisaks värvikatele reisimuljetele ja uskumatult põnevatele elamustele on selles raamatus hulgaliselt karaktereid, kelle lood Egert on edasi andnud. Kuidas ja miks reisitakse, mida üldse otsitakse maailmas ringi kolades? Või, mille eest püütakse põgeneda … Loe ja saad teada.Tee viib läbi:mahajäetud majadehipikommuunideodavate hosteliteRändaja kohtub:tänavamuusikutekodututematkajatemafioosodepagulastegaLugeja saab:sisekaemuse ränduri mõttemaailmajulgustuse reisidatükikese maailmast