Книги, похожие на «Margot Roose, Minu Amsterdam»

„Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta?”Nende lootustega lahkub George Sand Pariisist ühes oma laste ja armukese Frédéric Chopiniga. Ees ootab talv Mallorca saarel. „Talv Mallorcal” on liigutav ja pikantne lugu kahe armunu puhkusest, mis ometi saab varjutatud lugematute tagasilöökide poolt. Miljöö pakub äratundmisi romantilistest romaanidest: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud, etteaimamatud loodusjõud, elementaarsemategi mugavuste puudumine. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani; saarel, kus kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib algul pakkuvat silmarõõmu…

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. Maret Nukke

Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.