Книги, похожие на «Maria Kupinskaja, Minu Alaska»

Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud.Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant.Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega.Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa…Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu.Rita Ahonen

See on raamatu uus, täienduste ja parandustega trükk. Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine: halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine. NB! Lisatud on pildialbum ja epiloog.

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud.Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata.Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…