Книги, похожие на «Margus Kalam, Minu Aasia»

Minagi olin Arkaadia teel!Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud.Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.

Kõrvemaa kohtumised. Leedu linnujaam. Eestimaa pilvepiirilt. Saimaa rahu. Lapimaa värvimäng. Sürreaalsed ekspeditsioonid Siberis. Fääri saarte unistus.Ürgne loodus, ürgne kutse.Möödunud sajandi rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Kunagiste reisikogemustega ei ole rändajal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks.Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi.Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud.Hille Hanso

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.