Книги, похожие на «Jaan Mikweldt, Minevikust olevikku»

Sebastian Bergmani needus jätkub …Kuumalaine käes vaevlevas Stockholmis leitakse mitu naist jõhkralt mõrvatuna. Keskkriminaalpolitsei eesotsas Torkel Höglundiga on juurdlusega ummikusse jooksnud.Mõrvade käekiri toob meelde sarimõrvar Edward Hinde, kelle krimipsühholoog Sebastian Bergman viisteist aastat tagasi trellide taha saatis. Ja seal, Lövhaga range režiimiga vanglas, on Hinde kõik see aeg ka püsinud.Sebastian sokutab end vägisi uurimisrühma ja taipab üsna pea, et mõrvad on temaga seotud ning mitte keegi tema ümber ei ole kaitstud.See on Hjorth & Rosenfeldti teine romaan vastuolulisest profileerijast Sebastian Bergmanist. Krimisarja loojateks on kogenud Rootsi tandem – Michael Hjorth, kes on telesarja “Wallander” mitme osa stsenarist, ja Hans Rosenfeldt, Skandinaavia kõigi aegade edukaima krimisarja “Bron/Broen” (“Sild”) looja ja stsenarist.

Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda, kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab mööda tuttavat konarlikku tänavat oma teed.Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn.Alice Marlowe’d, St Catherine’i haigla ülemõde, on liigutatud noore naise ilust, haprusest ja haavatavusest. Ja siis avastab Alice, et tema hoolde usaldatud patsient varjab suurt saladust. Psühholoogiline põnevik, Emily Elgari esikromaan, heidab loole valgust mitmest vaatepunktist.

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…