Книги, похожие на «Mairi Laurik, Mina olen surm»

Politseiinspektor William Wistingu põnevik.Kui Töölispartei lugupeetud juhtfiguur Bernhard Clausen infarkti tagajärjel sureb, siis kutsutakse uurija Wisting kiirkohtumisele peaprokuröri juurde. Clauseni suvilast on leitud midagi, mis kuidagi ei passi kokku Clauseni tubli ja kristallpuhta poliitiku kuvandiga. Ohus võivad olla riiklikud huvid ning juhtumit peab uurima varjatult avalikkuse ja ajakirjanduse eest. Lisaks paarile väljavalitud politseitöötajale kutsub Wisting oma salajasse uurimisrühma ajakirjanikust tütre Line. Parteiveterani minevikus ristuvad mitme lahendamata kriminaalasja jäljed. 2003. aastal kadus Oppegårdis Gjersjø järve ääres kala püüdes noor mees ja üsna varsti pärast seda jõudis peaprokurörini kiri tekstiga: „Uurige tervishoiuminister Bernhard Clausenit seoses Gjersjø juhtumiga.“ Tookord ei pööratud vihjele suuremat tähelepanu ega uuritud seda. Juhuslikult on sama kadumislugu jõudnud ka Kripose lahendamata juhtumite eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri lauale ja Wisting mõistab vastumeelselt, et Bernhard Clauseni peidetud saladuste paljastamiseks vajab ta Stilleri abi.„Salatuba“ on teine osa Jørn Lier Horsti uues krimisarjas „Lahendamata juhtumite kvartett”.

„Röövitud pioneeri juhtum” on järg raamatule „Reeturlik metsavend” (Tänapäev, 2017), kus kohtume taas riikliku julgeoleku uurija Endel Krolliga. Aasta on 1959 ja julgeolekutöötajad on hädas Tallinnas aktiveerunud põrandaaluse vastupanuliikumisega, mis saadab korda nõukogudevastaseid tegusid. Midagi on mäda ka riiklikes struktuurides.

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk

Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com