Книги, похожие на «Laila Hirvisaari, Mina, Katariina»

Iga inimene on väärtus ja Jumala kingitus. Vaimulik Jaan Tammsalu oskab seda igapäevaelus märgata ja ka kuulajatele kantslist selgeks teha. Kaheksas eri suunas arenevas vestluses räägivad Tallinna Jaani koguduse õpetajaga elu olemusest ja tahkudest Mårten Andersson, Toomas Paul, Tunne Kelam, Anu Raud, Robert Jürjendal, Alar Seim, Mart Tarum ja Laila Kandi-Tammsalu.„Ma olen kõigiga püüdnud hästi läbi saada, aga see ei ole olnud mitte kintsu kraapiv läbisaamine, vaid tänulikkus. Kui keegi arvab, et on inimesi, keda ei tohi üldse millegi eest tänada, sest nad on arvaja meelest vales selts- või erakonnas ja seetõttu halvad, siis mina olen kindel, et kõikides inimestes võib midagi head leida. Tänulikkus avab uksi ja muudab. Mulle väga meeldib lugu, kuidas üks kirikuõpetaja oli kõigi kohta alati midagi head rääkinud. Selle üle imestati väga ja küsiti, et kas tal ka kuradi kohta oleks häid sõnu öelda. Mees mõtles natuke ja vastas: „Jah, ta on väga visa vend.““

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?