Книги, похожие на «Pelé, Miks jalgpall on oluline»

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat

"Käesolev kogumik on teine köide Fanny de Siversi (1920-2011) kogutud teostest (esimene köide „Kogu mu elu on advendiaeg” ilmus aastal 2018). Teist köidet raamistavad autori broðüürid„Jõuluaja kirjad”, „Paastuaja kirjad”, „Ühelt kaldalt teisele”, „Haigus võib avada aknaid” ning „Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”. Ulatuslik keskmine osa sisaldab erinevatest väljaannetest kogutud kirjutisi markantsete, eriti Prantsusmaaga seotud isikute lugusid, samuti revolutsioonide, võimu- ja naisküsimusi puudutavaid artikleid, mille väärtust esseistika þanris on hinnatud ülikõrgeks. Autor on tuntuks saanud nii ajaloolise, usundiloolise kui ka filosoofilise kallakuga kirjutiste poolest.Filosoofide ajalooline peavägi koosneb meestest. Nemad on üha otsinud lunastust teadmistest ja teadusest. Osa naisi on küll nende arutlustega kaasa kajanud, kuid tugeva algupäraga mõtlejaid, neid, kes mehemõtte suurtes peajoontes söandaks kahelda, on naiste seas siiski seni leidunud vaid üksikuid. Neid napib suurtelgi rahvastel. Seda uhkemad võime olla, et meil siin väikesel maal on sündinud mõned silmapaistvalt avara vaimsusega naised, Fanny de Sivers kindlasti nende esireas.– Jüri Talvet"

2005. aastal linastus Imbi Paju samanimeline film, mis kajastab tema ema ja tädi ning paljude teiste inimeste saatust, millele jättis jälje Nõukogude okupatsiooni aegne terrorirežiim. Raamatus läheb autor veel sügavamale Eesti ajalukku ja hakkab otsima okuptasiooniaegadel kaduma läinud eesti identiteeti. Loosse mahuvad teiste hulgas ka Eesti rootslased, vanausulised, juudikogukond jt vähemusrahvad. Raamatule on kirjutanud eessõna president Toomas Hendrik Ilves, kes ütleb muuhulgas: „ … „Tõrjutud mälestused” on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi.” Autor usub, et alles läbi valulise ajaloo tungides võime me jõuda inimlikuma ja õnnelikuma ajaloo lätteni. „Tõrjutud mälestused” ilmus soome keelde tõlgituna 2006. aasta detsembris ja on saanud soome lugejaskonna sooja vastuvõtu. Sel aastal ilmub raamat lisaks eesti keelele ka rootsi keeles ja seda tutvustatakse septembris Göteborgi raamatumessil.