Книги, похожие на «Mika Waltari, Mikael Karvajalg»

Taimedega seotud mälestusi ja mõtisklusi.

Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi.Elus toimunud sündmused käivad vanuriga kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides. Nagu kõiki eakaid, hakkavad ka Ernat kimbutama mitmed tervisehädad, aga need ei suuda naise loomupärast optimismi murda. Lõplikule minekule ta ei mõtle, sinna on veel aega!

Ajaloolis-poliitiline põnevik „Isevärki kalmistu asukad” jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult pärast II maailmasõja lõppu asus Prantsusmaa territooriumil kümneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt sõjapõgenikke ja väljarännanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” kõigile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasipöördumisele ei järgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed läksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal jäljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?

«Saladuslik tsaar» on Maniakkide Tänava ulmejuttude kirjutamise töötubadest alguse saanud legendaarne ulmesari, mis on jõudnud oma viienda köiteni. Esimese jutukogu järgi nime saanud sari on võitnud mitmeid Eesti Ulmeühingu poolt välja antavaid Stalkeri auhindu. Tsaari kogumikud on leidnud toetust Kultuurkapitalilt, kriitikud on neist kiitvaid retsensioone teinud ja järgesid ootama jäänud.Varasemates «Saladusliku tsaari» kogumikes räägiti sellest, kuidas Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Otsustatakse otsida ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist, kuid pagemiseks ei jätku kõikidele ressursse. Mahajääjad kaevavad varjendeid, võideldakse pääsemisvahendite pärast, hiljem aga heideldakse juba Tooniga saabunud võõraste eluvormidega. «Droonide mängus» on juttu sellest, kuidas inimkond kohtub võõraste biomasinate ja tehisintellektidega kõikjal meie tähesüsteemis. Ühtlasi leitakse ka vastus inimesi kaua vaevanud küsimusele, miks tulnukad siia üldse tulid.

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.