Книги, похожие на «Martin Algus, Midagi tõelist»

Raamatu „Kirsi otsib meest“ sündmused on pärit reaalsest elust ja äratundmisrõõmu on nii naistel kui meestel.Kirsi hinge, ajudesse ja mujale sisenevad oliivikarva Oliver, hüpnootiline dokumentalist Välgu-Mihkel, pingi all tolmuse vaibarulli sees ohkav, joogist pead välja magav Jakob ning paljud teised. Kõik tahavad olla õnnelikud. Aga kuidas?Kaunis Kirsi aina lootis ja naeratas ning uskus kindlalt, et saagu mis saab – otsingutes ta alla ei anna!Tiia Nightingale on kogenud loovkirjutaja, kes huumori pehmendava jõuga pakub sissevaadet sellistesse tõsistesse teemadesse nagu demograafiast tingitud naiste üksindus, sõltumine meestest, truudusetus, paarisuhete haprus ja muutumine ajas.

1902. aastal korraldab ühe Ameerika miljonäri tõusiklik ja võimuahne lesk proua Stuyvesant Clay oma tütre Virginia pulmad Camberfordi markiiga, kel on meeletult vaja kaht miljonit dollarit.Ületoitmise ja saamatute tohtrite ravi tulemusena tohutus ja eemaletõukavas ülekaalus Virginia osutab vastupanu, kuid talle antakse vaid valida, kas abielluda õnnekütiga, keda ta pole kunagi näinud, või minna oma tädi juurde parandusmajja. Kui Virginia räägib, et ta tahaks abielluda armastusest, sunnib proua Stuyvesant Clay teda peeglisse vaatama ja küsib, missugune mees suudaks armastada üle mõistuse suurt lihamäge. Virginia vajub laulatusel kokku ja lamab aasta aega teadvusetult.Tema tädi ravib ta terveks ja tüdruk saab teada, et tema ema on surnud ja tema abikaasa on nüüd hertsog. Ta sõidab Inglismaale, et näha oma põlatud abikaasat ning avastab Rylli lossis kohutavad ja ohtlikud intriigid. Tal õnnestub mõrvar üle kavaldada ja lõpuks oma õnn leida.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavaltpoeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- janoorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist võilühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohatihallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkusnägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamisevaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes.Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-PrantsusmaalChâtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidasta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädesrahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan,mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saamakirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani,jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegsekirjanduse klassikasse.Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümneaasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast jahumanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour,Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec,Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda).Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.