Книги, похожие на «Martin Algus, Midagi tõelist»

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka on kirjutanud: «Kui on jõudu asju lakkamatult, mõnes suhtes silmi sulgematavaadata, siis nähakse palju; kui aga antakse üksainuskordki järele ja suletakse silmad, kaob kõik kohe pimedusse.»Inimesena, kel oli jõudu ja võrratu võime silmi haruldaseenergiaga ja sügavaima armastuse, tihti ütlemata kibestunudja ometi nii õrna armastuse ajel lahti hoida, «nägi» Kafka (kuitema mõõdukas keeles väljenduda) «palju», paljugi sellist, misenne teda polnud aimatavgi.Max Brod

Ennemuistsetest aegadest luusisid öös verejanulised deemonid, hõrendades inimkonna laialipillatud riismeiks, keda kaitses pooleldi unustatud võlukunst. Siis kerkis esile kaks sangarit – lähedased kui vennad, aga lahutatud kibeda reetmise tõttu. Arlen Põldaja sai kuulsaks Maalingutega Mehena, temale tätoveeritud vägevad loitsumärgid võimaldasid lüüa deemoneid käsitsivõitluses. Võlujõuliste loitsurelvadega Jardir kuulutas enese Päästjaks, ammutõotatud ühendajaks, et juhtida inimsugu võidule Sharak Ka’s – viimses deemonitevastases sõjas.Nüüd on Arleni, Jardiri ja Arleni naise Renna pingutused viia sõda deemonite juurde jõudnud haripunkti: algab rännak alla Maapõue, kurjuse lätetele, kus Deemonite Ema sigitab ammendamatut armeed. Nende teejuhiks on Alagai Ka, vangistatud riuklik deemonivürst, kelleta pole rajaleidmise lootust, kuid kelle usaldamine ähvardab minna kalliks maksma. Senikaua on maapinda asunud ründama sülem, ning Leeshal, Ineveral, Ragenil ja teistel tuleb mängu panna kogu oma vaprus üleüldise hävingu vältimiseks, sest saatusliku vastasseisu otsustav lõppjärk on käes.„Maapõu”, mis ilmub eesti keeles kahes köites, on Peter V. Bretti viieosalise „Deemonite” sarja viimane jagu. Eelmised raamatud olid „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda”, „Päise päeva sõda” ja „Pealuutroon”.

Öise rongiga Cornwalli poole sõites murrab Demi pead, miks tal kogu aeg viltu veab. Ta on jäänud just ilma oma unistuste töökohast ja poiss-sõbra alatuse tõttu ka elukohast. Nii ei jää tal üle muud, kui ajutiselt vanaisa juurde Cornwalli kolida. Äsja lesestunud Victoria on veendunud, et lõpuks ometi on tal kõik, mida ta kunagi soovinud on. Aastaid kestnud armastuseta abielu kõrvalt oli tal alatasa salasuhteid ja vastse lesepõlvega kaasnev vabadus istub talle hästi. Eriti rõõmustab teda asjaolu, et lõpuks ometi peaks Cornwalli uhke Boscaweni mõis talle kuuluma. Kuid mõlemat naist ootab ees üllatus, nende õnn on pöördumas ja neil tuleb leida uuest olukorrast väljapääs. Seejuures hakkab õuna- ja lilleaedadest ümbritsetud mereäärne Boscaweni mõis mängima olulist rolli nii ühe kui ka teise elus. Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Corwalli-teemalistest romaanidest ilmunud raamatud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“ ja „Cornwalli võõras“.

Saagalik romaan «Serafima ja Bogdan» jälgib Peipsiveere külaelu arengut II maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad Nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga. Just sellist panoraamse haardega romaani on Eestis mitu kümnendit oodatud. Teos saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.

2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.