Книги, похожие на «Martina Haag, Midagi on valesti»

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.

Lydia on surnud. Aga seda nad veel ei tea …Marilyn ja James Lee on otsustanud, et just nende lemmiklaps Lydia teeb teoks kõik unistused, mis nende endi jaoks omal ajal kättesaamatuks jäid: Marilyn näeb tütart arstina, mitte koduperenaisena; James soovib, et Lydia oleks koolis populaarne ja aktiivse seltsieluga.Kui kohalikust järvest leitakse Lydia surnukeha, vallandub Leede niigi napilt tasakaalus püsinud perekonnas kaos. Süütundest vaevatud James valib tee, mis võib ta abielu hävitada. Painatud ja kättemaksuhimuline Marilyn tahab iga hinna eest leida süüdlase. Lydia vend Nathan peab juhtunus kindlalt vastutavaks Jacki, naabruses elavat „paha poissi“. Tegelikult on noorim laps, Hannah, ainus, kes teisi jälgides neist palju enamat taibata oskab ning võib olla ka ainus, kes tõde aimab.„Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ on valus ja sügavalt liigutav lugu perekonna, juurte ja kodu tähendusest. See paeluv ja tundlik perekonnaportree kujutab kultuurides ja perekondades laiutavaid kuristikke ja kirjeldab ilmekalt, mil moel emad ja tütred, isad ja pojad, abikaasad alati üksteise mõistmise nimel pingutavad.Eesti keeles on ilmunud ka Celeste Ng raamat „Sädemest tõuseb leek“ (2018).

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.