Книги, похожие на «Keith Lowe, Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda»

See raamat on mõtteline järg „Isamaa tagatoale”, Kalle Muuli menukale jutustusele Mart Laari esimese valitsuse tõusust ja langusest. Veerand sajandit ajakirjanikuna töötanud autor on siia koondanud lood kolme suure poliitilise jõu sünnist. Need on Rahvarinne, Reformierakond ja Res Publica. Tulemuseks on paeluv tagasivaade Eesti poliitika varjatud murdehetkedele, millest sõltus sageli kogu riigi ja rahva saatus.KALLE MUULI on Õpetajate Lehe peatoimetaja. Ta on töötanud ajakirjanikuna alates aastast 1989, mil temast sai Postimehe esimene korrespondent Tallinnas. Aastatel 1995–2000 oli Kalle Muuli Eesti Päevalehe esimene peatoimetaja. Seejärel töötas ta ligi tosin aastat taas Postimehes. 2001. aastast juhib Kalle Muuli koos Anvar Samostiga Raadio 2 poliitikasaadet „Olukorrast riigis”.

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

1925. aastal suundus Briti maadeuurija Percy Fawcett Amazonasesse otsima vana tsivilisatsiooni, lootes teha ühe ajaloo kõige olulisematest avastustest. Eurooplased uskusid sajandeid, et maailma suurimas džunglis on peidus särav El Dorado kuningriik. Tuhanded olid seda otsides surnud ja veennud paljusid teadlasi, et Amazonas on inimeste suhtes tõeliselt vaenulik. Aga Fawcett, kelle söakad ekspeditsioonid olid inspiratsiooniks Conan Doyle’i „Kadunud maailma“ kirjutamisel, oli aastaid kogunud teaduslikke tõendusmaterjale. Sütitanud miljonite inimeste kujutlusvõime üle kogu maailma ja olles otsustanud tõestada, et vana tsivilisatsioon – mida tema nimetas Z-iks – oli olemas, võttis Fawcett endaga kaasa oma kahekümne ühe aastase poja. Siis tema ekspeditsioon kadus. Fawcetti saatus ja õrritavad vihjed, mis ta Z-i kohta jättis, muutusid kinnismõtteks sadadele, kes talle kaardistamata ürgloodusse järgnesid. Teadlased ja seiklejad on aastakümneid otsinud tõendusmaterjale Fawcetti rühma ja kadunud linn Z-i kohta. Lugematu hulk on kadunud, sattunud vangi hõimude kätte või läinud hulluks. Mida sügavamale Fawcetti kadumist ja Amazonast ümbritsevatesse saladustesse Grann kaevus, seda tugevamini tõmbas teda, nagu temale eelnenud põlvkondi, džungli roheline põrgu. Tema tõeotsingud ja avastused Fawcetti saatuse ja Z-i kohta moodustavad selle läbipõimunult kaasahaarava jutustuse tuuma.Percy Fawcett (18.08.1867 – 1925) oli Briti geograaf, sõjaväelane, kartograaf ja maadeuurija. Ta oli veendunud, et tema kogutud tõendusmaterjalid osutasid millelegi tõenäoliselt veel võimsamale kui inkade Machu Picchu varemed: senitundmatu tsivilisatsiooni jäänustele Amazonase südames, kus konkistadoorid olid sajandite kaupa otsinud iidset kuningriiki – paika, mida nad kutsusid El Doradoks. Oma hüpoteesi tõestamiseks pöördus ta ikka ja jälle tagasi armastatud džunglisse, kus ta 1925. aastal salapärasel kombel kaduma läks.

1944. aasta sügisel tõusid mitmed totalitaarsete suurvõimude poolt ikestatud rahvad võitlusele vabaduse eest, üritades okupantide lahkumist kasutades taastada riiklik iseseisvus. Pariisi ja Varssavi ülestõusude kõrval kulub samasse kategooriasse Otto Tiefi valitsuse katse taastada Eesti iseseisvus 1944. aasta septembris. Nii nagu 1918. aastal, haarati nüüdki võimuvahetusel tekkinud vaakumit kasutades võim enda kätte, seati ametisse seaduslik valitsus ning heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Tiefi valitsuse liikmed teadsid, et tegemist on lootusetu ette-võtmisega. Ometi täitsid nad Eesti Vabariigile antud vannet lõpuni, kinnitades kogu maailmale Eesti tahet elada vabana. Käesolev ülevaade on pühendatud 1944. aastal Eesti Vabariigi eest võidelnud meeste-naiste mälestusele. Paljude nende hauakohad on tänaseni teadmata ning tähistamata, olgu siis see raamat neile tagasihoidlikuks mälestusmärgiks.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.