Книги, похожие на «Dmitri Gluhhovski, Metro 2034»

Surnud turvanaine rohelise energiaga tegeleva suurfirma peahoones. Lagunev merisealaip sama firma direktori laual. Järgmine surm on juba nagu maffiafilmis – kuulihaavadega vana talunik, kellest jääb maha 3 miljonit eurot väärt maatükk, mida tuulegeneraatorite firma endale ihkab. Ja lapsed, kellel kõigil on näpud nii põhjas, kui veel olla saab. No ja siis on veel muidugi keskkonnaaktivistid, kes millegipärast ökoenergia firma elu kibedaks tahavad teha … Detektiiv Pia Kirchhoff, kes on just äsja tagasi jõudnud puhkuselt Hiinas ja sattunud sekeldustesse päranduse tõttu, mille ta isa saab, on kistud järsku uurimisse, mis saab alguse pisikestest asjadest ja kasvab kohutava kiirusega millekski uskumatult suureks. Ning samal ajal peab ta toime tulema oma ekstsentrilise bossi Bodensteiniga, kes juhtub uuesti armuma. Nele Neuhausi „Kes külvab tuult …“ jätkub seal, kus „Lumivalgeke peab surema“ pooleli jäi. Nagu ka esimene raamat, uurib see idüllilisse maakohta seatud krimilugu eelkõige lihtsa inimese süngemat poolt – mis juhtub siis, kui mingi sündmus elus lükkab meid üle piiri, kust enam tagasitulekut ei ole …

Ajal, kui iseseisvussõjani jääb veel kõigest paar aastat, tabavad Põhja-Ameerika kolooniaid selle ajaloolise vapustuse esimesed eeltõuked, mistõttu Jamie Fraser kutsutakse rahvaväesalga eesotsas suruma maha Põhja-Carolinas puhkenud ülestõusu ja seega seadma oma elu ohtu, kaitstes kuningat, kelle peab hiljem – nagu ta teab – reetma.Diana Gabaldoni „Leegitseva risti” teises raamatus sõlmitakse kokku mitu varasemat süžeeliini ning arutletakse, mil määral on üksikisikul võimalik ajaloo kulgu muuta. Otsekui selle väljaselgitamiseks lasevad loodusjõud ja vaenlased Fraserimäe asukatele osaks saada rohkeid ohte ja ränki katsumusi. Lugeja jälgib hinge kinni pidades, kuidas kujunevad peategelaste saatused.„Leegitsev rist” on ühtaegu südantliigutav ja põnev, ajalootruu ja põletavalt kirglik lugu.USA kirjaniku Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarjas on eesti keeles ilmunud romaanid „Võõramaalane”, „Kiil merevaigus”, „Rändaja” ja „Sügistrummid”.

Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarja kuuenda raamatu „Lume ja tuha hingus” II osa jõuab otse Ameerika iseseisvussõja keerisesse, kus tuleb hakata pooli valima.Neis poliitilistes tõmbetuultes on Fraseritel ja MacKenziedel üha raskem säilitada Põhja-Carolina mägede rüppe kõrvalisse paika rajatud kodus varasemat rahulikku elu. Briti kroonile ustavust vandunud Jamie Fraser leiab end kahe tule vahelt, tundes, et võlgneb truudust hoopis vabaduseideaalidele.See raamat on täis kummitusi – luusigu need siis kullast ligi tõmmatuna Hector Cameroni hauakambri ümber või painaku Jamiet valusad mälestused Cullodeni lahingust ja Ardsmuiri vangla jubedustest ning ajarändureid Claire’i, Briannat ja Rogerit teadmised saabuvatest keerulistest aegadest. Kas jääda trotsima surmaohtu või minna tagasi oma aega?Ja kuigi kõik märgid on õhus, et kokkupõrkest ei pääse, loodab Jamie Fraser ikka, et ehk tema perekonna ajarändurite teadmised lähenevatest keerulistest aegadest ei osutugi täitunuks – aga seda näitab ainult aeg.

Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim? Šoti kirjanik John Burnside (s 1955) avaldas oma esimese luulekogu 1988. aastal. Lisaks arvukatele auhindadele luulekogude eest on Burnside võitnud tunnustust oma mälestusteraamatuga „Vale mu isa kohta“ (2006), mis kõneleb ängistavast poisipõlvest türanliku alkohoolikust isa meelevallas. Autobiograafia järg „Ärgates Lelulinnas“, kus Burnside kirjeldab eredalt oma heitlust alkoholi ja uimastitega, ilmus 2010. aastal.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel