Книги, похожие на «Villem Ridala, Merineitsit : muinaslooline poeem XX laulust»

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi (1817–1875) looming on võrreldes teiste krahvist kirjanike Tolstoide omaga napp, kuid sugugi mitte vähem mõjukas. Kirjandus- ja teatrilukku on ta läinud ajalooliste tragöödiate triloogiaga, tema sõnadele loodud Tšaikovski romanss „Kesk voogavat balli“ on hästi teada igale selle žanri austajale. Koos vendade Žemtšužnikovidega lõi ta Kozma Prutkovi kuju, kelle lausest „Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut“ on saanud käibefraas.„Vereimejas“ on Tolstoi esimene venekeelne proosatekst ja selles on kõike ülalnimetatut: tragöödiat, balle ja kahtlemata ka hõlmamatut, vnagu näiteks ellu ärkavad maalid ja asukohta muutvad majad. Kas inimeste seas liiguvad tõesti ringi vereimejad või on kogu lugu ühelt tegelaselt, riiginõunik Teljajevilt hinnangut laenates siiski „mingi allegooria, midagi metafoorset, hmm!“?

Vladimir Nabokov kirjutas, et just see jutustus on kõige kirkam, kõige täiuslikum ja kõige keerulisem Tolstoi teos.Jutustuse alguses arutavad ametnikud oma kolleegi surma üle. Igaüks neist mõtleb, millist isiklikku kasu nad sellest saavad. Rõhutades “elavate surnute” egoismi, kes püüavad elada oma elu “meeldivalt ja hästi”, kirjeldab autor peategelase elu kuni surmani.See raamat on spetsiaalselt valmistatud seadmete jaoks, mis toetavad EPUB3 formaati.1.0

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.

Kui Romina Huntley kuuleb, et tema vend on Kairos surnud, otsustab ta kohale minna ja täpselt juhtunust teada saada. Vend oli talle kirjutanud, et on millegi tähtsa jälil, ning Romina ei usu, et ta surm oli õnnetus. Rominal on ka teine põhjus Londonist mõni aeg eemal olla.Ta oli end bravuurse ja ohtlikult hea väljanägemisega Londoni elumehe krahv Alexander Salvekovi ees narriks teinud. Romina reisikaaslaseks pidi saama Merlin Forde, kes paistis teadvat ta venna tegemistest kõike, kuid ei olnud Romina kaasaminekust eriti huvitatud. Tõeotsingud viivad Egiptusest Ateenasse ning tagasi Egiptusesse. Samas leiab Romina, et tema ja Merlini vahelistest pingetest hoolimata tunneb ta mehe vastu järjest suuremat külgetõmmet – sellist, mis võib kasvada armastuseks.