Книги, похожие на «Jakob Mändmets, Meri ja armastus»

„Peraküla” on Soome kirjaniku Tommi Kinnuse (1973) teine romaan, mis koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl.Tommi Kinnunen elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks ning teos kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.

Vaiksest suveidüllist saab äkitsi pisut pööraste süžeekäikudega armukolmnurk ja kui lisame terake müstikat ja mõne toekama pulli siis saamegi ühe eestimaise Corrida.Raamatu järgi on valmind ka samanimeline Olav Neulandi mängufilm.

Maailma nupukaim detektiiv, Agatha Christie romaanide „Mõrv Idaekspressis” ja „Surm Niilusel” legendaarne tegelane Hercule Poirot naaseb Sophie Hannah’ romaanis „Kingfisher Hilli mõrvad”, et lahendada uus põrgulik müsteerium.Poirot sõidab Richard Devonporti palvel elitaarsesse Kingfisher Hilli elurajooni tõestama, et Richardi kihlatu Helen ei tapnud tema venda Franki. Juba bussis hakkab juhtuma ülimalt kummalisi asju, mis tekitavad Poirot’s kahtlusi. Tema hirmud leiavad kinnitust: esimene mõrv ei jää viimaseks ja tal tuleb hakata kahtlusaluseid ükshaaval välistama.Ajal, kui süüdimõistetud Helenit ootab võllas, püüab Poirot ohtrate keerdkäikude kiuste välja selgitada, kes ja miks õigupoolest mõrvas Frank Devonporti, keda kõik armastasid.Sophie Hannah on rahvusvahelist tunnustust võitnud autor, kelle sulest on ilmunud mitmeid menukaid psühholoogilisi põnevikke. Tema romaane on avaldatud enam kui 51 riigis ja nende järgi on tehtud telefilme. Agatha Christie pärandifondi heakskiidul avaldas ta esimese Hercule Poirot’ romaanina „Monogrammimõrvad” (2014), millele järgnesid „Suletud kirst” (2016) ja „Kolme neljandiku mõistatus” (2018).

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.