Книги, похожие на «Jakob Mändmets, Meri ja armastus»

Emata kasvanud Annie Colwater usub, et ainus võimalus elus edasi jõuda on olla ideaalne naine ja ema. Perekonna nimel on ta matnud omaenese loomeimpulsid, emotsionaalsed vajadused ja unistused, kaotanud ühe väga olulise osa endast. Kui tema tütar Natalie Euroopasse õppima sõidab ja abikaasa teatab, et armastab teist, nooremat naist, kaob Annie’l täielikult pind jalge alt. Sügavalt vapustatud, otsib ta pelgupaika isakodus, väikeses linnakeses, kus ta üles kasvas. Seal kohtab ta hiljuti lesestunud koolipõlve armsamat Nick Delacroix’d, kes ei suuda kuidagi toime tulla oma vaikiva, hingelise trauma üle elanud tütrega. Kolmekesi koos hakkavad nad tasapisi minevikuhaavadest tervenema, uuesti leidma seda, mis tundus jäädavalt kadunud. Aga just siis, kui Annie mõistab, et tal on tekkinud uus võimalus õnneks, purustab ootamatu elupööre kõik ta lootused. Ta seisab raske valiku ees: kas ta suudab olla oma elu peakangelane?

Eduard Vilde 1887. aastal kirjutatud naljajutt.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Kui Carita ema sureb, teatab tema võõrasisa oma kavatsusest naita ta vana ja julma lord Stilburyga. Neiu ainus võimalus on põgeneda. Pääsenud oma ratsu seljas põgenema, otsib ta kohta, kus ööbida. Ta näeb, kuidas üks võõras mees kukub hobuse seljast ja jääb teadvusetult lamama. Kohalikud talunikud, kes peavad neid meheks ja naiseks, aitavad neid. Kui võõras tuleb teadvusele, saab Carita teada, et ka mees põgeneb, et pääseda abiellumisest, mida talle peale sunnitakse…