Книги, похожие на «Erik Tohvri, Mere taga»

Ursa ja tema vanem õde on erinevad kui öö ja päev, või nagu maa ja linn. Ursa läheb külla hunnitusse mõisa, kus esineb suurilmadaamist abielunaise Penelopena. Saabub ka Võluprints – pikakasvuline, vastupandamatu Charnwoodi markii, kellel on vajadus ajutise kihlatu järele. Kui Ursa tuli toime ühe rolliga, saaks ta hakkama ka teisega, eriti kui selleks on vaja mängida iseennast… Aga teeskluse hind kujuneb kõrgeks, sest ootamatult leiab Ursa markiis oma unelmate armastuse… armastuse, mis oli kättesaamatu. Teeskluse aeg saab aga ümber ning Ursa ja markii langevad mõõtmatusse armujoovastusse, mis oligi neile määratud teiselt poolt taevatähti…

Krimiuurijad-partnerid Andres Västrik ja Rita seisavad äsja avastatud laiba juures – alles eile öösel sõitis see mees tänavarallit, nüüd aga lamab elutuna auto kapotikaane all. Keegi sellest kambast kannab nüüd nimetust tapja. Kuid Västriku silm jääb aeg-ajalt peatuma Rital ja tema mõte liigub hoopis talle edalegi üllatuseks teistel radadel. Asi areneb samas üha julmemaks: selgub, et ühel varahommikul on üks kaunitest kaksikõdedest veoauto alla jäänud. Kas enesetapp… või hoopis identiteedirööv… ja mõrv!?

Artiklikogumik on esimene teos, mis süstemaatiliselt kirjeldab ja analüüsib taasiseseisvusaja eesti lastekirjanduses toimunud protsesse.Raamatu kümme artiklit annavad ülevaate lastele mõeldud ilukirjanduse põhiliikidest ja žanritest, aga ka aimekirjandusest ja ajakirjandusest. Lisades on esitatud Eesti lasteraamatutoodangu statistika ning lastekirjanduse auhindade ja võistluste loetelu. Pildimaterjal annab mõningase ettekujutuse vaadeldava perioodi lasteraamatukujundusest ja -illustratsioonist.Kogumiku autorid on Eesti Lastekirjanduse Keskuse juures tegutseva lastekirjanduse uurijate töörühma liikmed Krista Kumberg, Ilona Martson, Ave Mattheus, Mari Niitra ning töörühma juht ja ühtlasi kogumiku peatoimetaja Jaanika Palm.

Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.