Книги, похожие на «Kaja Kallas, MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis»

See raamat rändab koos Lehte Hainsalu, tema inimeste ja tema Tartuga. Autori sõnul on see ühe inimese teekond „Tartu mail eesti, vene, saksa, vene ja eesti ajas“. „Olla üheksavägine“ liigub ajas ja elusündmuste vahel vastavalt vajadusele edasi-tagasi-edasi, peatudes ja jälle tagasi pöördudes, nii et olulised hetked räägitakse lahti mitmest vaatenurgast. Üks elu, üheksa vaadet.

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.

Maailm muutub ööpäevaringiga valgeks ja pimedaks, aastaringiga suveks ja talveks. Midagi sarnast toimub ka meis igaühes eneses. Oleme oma vanematelt pärinud viisi, kuidas reageerime pingeolukorras, soodumused haigestuda ja terveneda ning veel palju muudki. Kui teame lugusid oma esivanematest, kui peame ja hoiame lugu nendest, suudame paremini mõista, miks kipume käituma ühel või teisel moel. See raamat on esivanemate ja oma looga sideme loomise põnev lugu, kus sugupuu koostamine algab iseendast.„Sugupuud võib vaadata ka ülevalt alla, nii et kõige keskel on puu ladvapung ehk mina ise. See on nagu paela punumine, kus esivanemad on meie eludesse põiminud omad lõngad – unistused ja soovid. Kui oskame ja suudame läbi iseenda ja lähedaste poolt kogutud lugude tunda end koosolevatena, võime tajuda, kuidas ürgvana tuul puhub meie poole nende unistuste ja palvete hingeõhku. Nii kuuldes ja tajudes suudame jätkata seda, mis neil pooleli jäi, ning tunda nende elude soojust ning toetust pidevalt enda seljataga.” – Autorid.

Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.