Книги, похожие на «Margit Arndt-Kalju, Naatan Haamer, "Meie vaimulikud". Naatan Haamer»

Kes tutvustaks Eestit maailmale?Üks erakordne tutvustaja, 90-aastane preester Vello Salo, on „ajanud eesti asja“ kümnel maal. 18-aastase soomepoisi võtsid sakslased sõjavangina kaasa ja saatsid Sileesia rindele, kust sattus „Tšehhi põrgusse“ ja lõpuks Rooma. Seal kirjutas entsüklopeediates, toimetas Vatikani Raadio eestikeelseid saateid, koostas luuleantoloogia Poeti Estoni, korraldas luuleõhtuid ning rajas kirjastuse Maarjamaa. Edasi viis elutee Jeruusalema, Mosuli ja Stockholmi kaudu Torontosse, kus aitas kaasa Eesti õppetooli rajamisele, trükkis ingliskeelse antoloogia Ilomaile, osales Metsaülikooli arutelus globaalse eestluse teemal ja toimetas ajakirja Aja Kiri. Kodumaale pääsedes andis välja ülevaate Valge Raamat okupatsioonide põhjustatud kaotustest.Käesolev lühiülevaade sellest keerulisest eluteest pakub lisaks hulga ajaloolisi fotosid ja dokumente ning juhatab asjahuvilistele kätte täiendavat andmestikku, eriti soomepoiste ja E.V. kaadriohvitseride saatuse kohta.„Saagem inimesteks – siis võime kasvõi eestlasteks hakata“, soovitab isa Vello.

Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud omi mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin? Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamat keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel: siin on juttu tööst Inturisti giidina ja sõjaväeteenistusest tollasel Ida-Saksamaal, suunamisest parteitööle, elust Moskvas, kirjeldusi sündmustest EKP Keskkomitees ning pikemalt ajakirjanduses veedetud tormilistest aastatest Rahva Hääle ja sellest võrsunud väljaannete toimetustes.

Raamatus jutustavad rahva lemmikud, kõigi poolt armastatud teletähed väga värvikaid lugusid, mis läbi aegade nende endi ja kolleegidega saateid tehes on juhtunud ja mis on nii head, et on saanud legendideks. Kaadritagustest pöörastest juhtumistest räägivad Anu Välba, Marko Reikop, Mati Talvik, Reet Linna, Aarne Rannamäe, Rohke Debelak, Kadri Hinrikus, Lembitu Kuuse jpt. Lugude kangelasteks on ka Vahur Kersna, Maire Aunaste, Urmas Ott, Valdo Pant, Alo Mattiisen, Kristina Šmigun, Sulev Nõmmik, Jüri Krjukov, Hardi Tiidus, Krista Lensin, Urmas Kibuspuu jpt. Raamatus on mälestused sellest, kuidas Anu Välba poolteist tundi alasti eetris oli, miks Anne Veski pidi stuudiopõranda külge kinninaelutatud kingades laulma, kuidas Urmas Vaino Aegna saarel ootamatut püütoniga kohtus, kuidas Ivar Vigla otsesaates põlema süttis, kuidas intervjueeritav Mihkel Kärmast püstoliga ähvardas jne. Siit leiad vahvad seigad telelavastuste „Kuulsuse narrid“, „Pisuhänd“ „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, „Pehmed ja karvased“ kaadri taga juhtunust ja Ita Everi „Igihalja vaatemängu“ salvestuselt. Siin on nalja ja situatsioonikoomikat, aga ka traagikat ja sõna otseses mõttes surmasuus olemist. See on põnev ja kaasahaarav lugemine, kus saab nii pisarateni naerda kui ka elu üle järele mõelda. Raamatut saab internetis sirvida aadressil: http://www.issuu.com/telestaarid/docs/telestaaride_uskumatud_juhtumised

„Kodu kõikjal kaasas“ sisaldab Ain Kaalep reisimälestusi alustades elust Soome allohvitserikoolis ning lõpetades kultuurireisidega Leetu, Armeeniasse, Aserbaidžaani, Jugoslaaviasse, Usbekistani, Tšehhoslovakkiasse, Tadžikistani, Venemaale, Saksamaale, Kuubasse ja muidugi Georgiasse. Mõned tekstid viivad lugeja võõrastesse maadesse ja kultuuridesse kaudsemaid radu pidi; näiteks Prantsusmaad kirjeldab Kaalep eelkõige Charles Baudelaire’i loomingu kaudu. Kõik lood on tihedalt läbi põimitud meenutustega kaasaegsetest kultuuritegelastest, võõrriigi võimust ja selle mõjust kultuurile ning eri maade ja rahvaste kirjandusest ja selle tõlkimisest.

Julge ja sügavalt isiklik raamat muutunud peresuhetest, väärtushinnangutest ja vanavanemaks olemisest nüüdsel ajal, kui vahemaad on muutunud pikemaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Autor lahkab teemat isiklikele kogemustele tuginedes. Tema elab Soomes, lapselapsed Amelia ja Jacob aga Ameerikas, kus elab ka nende teine vanaema. Autor mõtiskleb, et lapselapsi on tore saada, lapselaps on tore olla, aga mitte ainult ja mitte alati, eriti kui oma osa mängib ka see, et mustrisse kuuluvad ämm ja minia teisel pool ookeani. Armukadedus, eraldatus, kõrvalejäetus on tunded, millega tuleb iga päev silmitsi seista.Kirjutades mõistab autor, et temal on tarvis tugevaid juuri ja kohta, kuhu kuuluda. Taust ja juured on need, mida ta soovib edasi anda ka oma lapselastele. Nendest kirjutamine oli talle üks võimalus neid alles hoida ja endale lähemale tuua.Raamat on terane pilguheit tänapäeva maailma, kus lapselapsed kasvavad tihtipeale mitme kultuuri ja perekonna ristumiskohal, ning pakub mõtteainet, kuidas muutunud inimsuhetes toime tulla.MERETE MAZZARELLA (snd 1945) on soomerootsi kirjanik, kolumnist ja kirjanduskriitik, Põhjamaade kirjanduse emeriitprofessor. Lisaks teadusartiklitele on ta avaldanud menukaid mälestusi, esseekogumikke ja kaks romaani.