Книги, похожие на «Avo Üprus Ja Margit Arndt-Kalju, Meie Vaimulikud: Avo Üprus»

Rüütel olla ei ole Eestis kerge olnud, ei aastasadu ega -kümneid tagasi. Mõnigi tahtnuks Rüütli kõrvaldada – vähemasti võimult. Selle õnnestumisel oli aga pettunuid kordades rohkem. Eesti rahvas hindas Arnold Rüütlit teistest poliitikutest enam nii ülemnõukogu esimehe kui vabariigi presidendina. Tema elu hõlmab ja peegeldab peaaegu tervet sajandit Eesti ajaloost kõigi selle tumedate ja helgete aegadega. Rüütel on elanud truu ja töökana mitte ainult koos oma rahvaga, vaid ka oma teadlasest abikaasaga. Sündinud 10. mail 1928 Saaremaal, alustas Arnold Rüütel seal ka oma põllumajandusega seotud karjääri, mis jätkus Tartus sovhoosidirektori ja põllumajandusakadeemia rektorina. Tema kõrge maine rahva silmis ja rahvusvaheline tuntus põhineb 16. novembril 1988 vastuvõetud suveräänsusdeklaratsioonil ja selle kaitsmisest alanud konfliktil Moskvaga, millest algas NSV Liidu lagunemine. Eesti kiirel arengul pärast iseseisvuse taastamist oli oma sotsiaalne hind. Ühiskond polariseerus edukuse alusel ning lõhe „esimese ja teise Eesti“ vahel kärises kriitiliseks. Vabariigi presidendina oli Arnold Rüütli missioon ületada lõhe ja hoida kestliku arengu kurssi. Kuid toetust ja aega jäi tal napiks… Paljudel on temast oma lugu rääkida, ta on pikki aastaid elanud meie seas ja silme all ning seepärast tundub, et teame Rüütlist kõike. Aga kas ikka teame? Raamat avab tema eluga seotud sündmuste põhjusi ja tagamaid.

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat