Книги, похожие на «Epp Petrone, Meie taluelu Memme nõuanded»

Buclingtoni hertsog on elevil ja rõõmus, kui saab teada, etAustria keisrinna Elizabeth tuleb Inglismaale ja peatub nädal aega temaesivanemate majas, et minna siis edasi Towcesteris üüritud majja krahvSpenceri koertega jahti pidama. Hertsogile meenub, et kui keisrinna viimatiInglismaal käis, olid tal oma hobused kaasas ja mees otsustab valitsejannatüllatada, ostes tema saabumise puhuks Ungarist hobuseid. Hertsog kavatseb ise Ungarisse sõita, ent kuninganna saadab ta enda esindajanaTaani ühele tähtsale tseremooniale. Leskmehest hertsog oli nõustunud omaainsa tütre leedi Aletha Ungarisse kaasa võtma ja neiu on reisi ärajäämisetõttu äärmiselt pettunud. Hertsog saadab enda asemel Ungarisse omausaldusväärse mõisavalitseja, kes hoolitseb kodus kõikide tema tallide eest.Kohe, kui hertsog on lahkunud, otsustab leedi Aletha, et keegi ei takista talUngarisse sõitmast ja ta kavatseb end näidata alles Calais'-Viini rongis, kushertsogi mõisavalitsejal oleks teda võimatu tagasi Inglismaale saata.

Külmal talveajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ja otsinud endale toitu. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski polnud talle midagi silma hakanud, mida oleks võinud suhu panna. Kogemata kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulemas. Rebasel kohe hea nõu peetud.

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

„Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata? Maria Parr kirjutab kaasahaaravalt ja suure soojusega nii rõõmsatest kui ka tõsistest asjadest, sõprusest ja igatsusest selle järele, et inimene, keda sina kalliks pead, vastab sulle samaga. Maria Parri (snd 1981) esikraamat „Vahvlist südamed“ võitis Norra kriitikute poolehoiu. Raamat on Brage auhinna nominent ning 2011. aastal vändati selle põhjal Norras telesari. „Vahvlist südamed“ on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Laiema tuntuse saavutas Parr 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“, mille eest ta on saanud rohkesti mõjukaid kirjandusauhindu. „Vilgukivioru Tonje“ on ilmunud ka eesti keeles.

"Ühes Londoni korteris vaatavad kaks poissi tõtt ema surma talumatu kurbusega. Nende isa, Ted Hughesi uurija ja karune romantik, näeb ees ootavat tulevikku täis heasoovlikke külalisi ja absoluutset tühjust. Sel meeleheitehetkel saabub nende juurde Vares – vaenlane, trikster, ravitseja, lapsehoidja. Seda sentimentaalselt lindu lihtsalt tõmbab leinava pere poole ning ta ähvardab, et ei lahku enne, kui nad teda enam ei vaja. See erakordne ja äärmiselt omapärane raamat – osalt jutustus, osalt proosapoeem, osalt polüfooniline mõistujutt – on kaastundlik ja õrn, kuid samas rohmakas, bravuurne ja kriipiv, täis ootamatut huumorit ja sügavaid emotsionaalseid tõdesid.