Книги, похожие на «Inga Raitar, Meie, keda polnud»

„Tol suvel Shaker Heightsis kõik ainult sellest rääkisidki: kuidas Isabelle, Richardsonide lastest noorim, oli viimaks ära pööranud ja maja maha põletanud.“Shaker Heightsis, Clevelandi rauges ja edumeelses eeslinnas, on kõik viimse üksikasjani planeeritud, alates looklevate teede kulgemisest kuni majade värvi ja nende asukate eduka eluni välja. Ja Elena Richardson, kelle elu eesmärgiks on reeglite järgimine, on justkui sellise mõtteviisi elav kehastus.Siis tuleb mängu Mia Warren, salapärane üksikemast kunstnik, kes saabub sellesse idüllilisse mulli koos teismelise tütre Pearliga ning üürib Richardsonide käest maja. Peagi pole Mia ja Pearl enam lihtsalt üürnikud: selle ema ja tütre paari poole tunnevad tõmmet kõik neli Richardsonide last. Kuid Mial on salapärane minevik ja tema ükskõikne suhtumine reeglitesse ähvardab selle nii korrapäraselt kulgeva linnakese kogukonna elu pea peale pöörata.Kui Richardsonide vanad peresõbrad üritavad Hiina-Ameerika juurtega last lapsendada, vallandub beebi hooldusõiguse pärast lahing, mis terve linna kaheks jagab, ning Mia ja Elena satuvad selle käigus vastaspooltele. Elenal tekivad Mia ja tema motiivide osas kahtlused ning ta otsustab Mia minevikusaladused päevavalgele tuua. Aga tema kinnisideel on ootamatu ja hävitav hind …„Sädemest tõuseb leek“ on raamat, mis keskendub saladuste tähendusele, kunsti ja identiteedi olemusele ning emaduse ohjeldamatule tõmbejõule. Ning ohtudele, mida kätkeb endas veendumus, nagu oleks elus reegleid järgides võimalik katastroofi ära hoida.Raamatu ekraniseerimisõigused on omandanud Reese Witherspoon, kelle firma teeb raamatu põhjal kaheksaosalise teleseriaali.

Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo.Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht norra kriminaalajaloos. Ainus, mis politsei tööd saaks takistada, on meedia liiga varane sekkumine.Jørn Lier Horsti eelmine romaan „Jahipenid“ sai nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna.

Jack Reacher on üksi, just nõnda, nagu talle meeldib, ja nautides palavat elektrilist New Yorgi õhtut, vaatleb meest, kes ületab tänava pargitud Mercedese juurde, et sõita sellega minema. Auto sisaldab miljon dollarit lunaraha. Selle raha maksja Edward Lane on pere tagasisaamiseks valmis maksma rohkemgi. Lane ise juhib ülimalt ebaseaduslikku palgasõdurite ettevõtet. Oma kaunitarist naise ja lapse leidmiseks ei kohku ta tagasi mingist rahasummast ega vahendist. Kättemaksuks kavatseb ta valla päästa Jack Reacheri, sest Reacher on maailma parim tagaajaja.Pahelise inimröövli jälil avastab Reacher oma palkaja minevikust ehmatavaid saladusi ning õõvastava draama otse räpase väikese pisi¬sõja südamest. Ta hakkab taipama, et Edward Lane’il on midagi varjata. Midagi inetut. Midagi suurt. Ent Reacher teab ka, et mängust väljumiseks on ta asjaga nüüd liiga tihedalt seotud.Ainuke moodus, kuidas tuua tõde päevavalgele, on käia raskemat teed, nagu öeldi vanasti sõjaväeteenistuses. Niisiis alustab Reacher nullist. Töötab detailide kallal ja järgib juhtlõngu. See, mis algas New York Citys, jõuab plahvatusliku lahenduseni kolm tuhat miili eemal unises Inglise maakohas, kus Reacher tegutseb üksinda varjude keskel, relvastatud, ohtlik ja võitmatu.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!