Книги, похожие на «Maniakkide Tänav, Mehitamata inimesed»

Jumala juurde„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavaltpoeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- janoorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist võilühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohatihallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkusnägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamisevaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes.Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-PrantsusmaalChâtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidasta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädesrahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan,mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saamakirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani,jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegsekirjanduse klassikasse.Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümneaasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast jahumanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour,Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec,Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda).Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne: 1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud!2) põgeneda – tehtud!3) tagaajajad maha raputada – peaaegu!4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu …Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal. Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna?„Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).