Книги, похожие на «Александр Куприн, Mehaaniline kohtumõistmine»

Elasid kord mees ja naine, kes ootasid oma esimest last. Nende majal oli väike aken, millest paistis uhke aed, kus kasvasid kõige kaunimad lilled ja ürdid. Seda ümbritses aga kõrge müür, millest keegi ei julgenud üle ronida, sest aed kuulus võimsale nõiale, keda kogu maailm kartis.Ühel päeval istus naine akna all ja imetles aeda. Ta märkas peenart, mida katsid kõige kaunimad kellukad – rapuntslid, mis olid nii värsked ja rohelised, et naisel tekkis vastupandamatu isu neid süüa.Ta isu kasvas iga päevaga, kuni noorik ei suutnud enam millestki muust mõelda ja muutus kahvatuks ja õnnetuks.Muinasjutuklassika

Jan Guillou „Kurjuses” kirjeldatakse vägivalda Rootsi argielus. Me näeme peategelast Erikut koduses kurjuses sadistist isa kõrval ning ka kooliõue kampade keskel.Erik heidetakse jõhkra käitumise pärast koolist välja ning ta satub internaatkooli. See maailm on tulvil suuremate omavoli väiksemate üle. Eriku vastuhakk vanemate koolikaaslaste rõhumisele viib vägivallaahelani, mida ta ise ajapikku enam valitseda ei suuda. Asi kasvab üle avalikuks sõjaks. Lõpuks on Erik valmis otsustavaks kättemaksuks…

Kes need päkapikud tegelikult on? Kas on nad lohutajad, hinge soojendajad või hoopis mingi äärmusliku usu levitajad? Või on nad lihtlabased petturid? Millal me oleme valmis usaldama ükskõik keda? Mis paneb meid uskuma imedesse, võimatusse? Raamat jutustab, kuidas üksindus ja pingeline aeg muudavad meid haavatavaks… vastuvõtlikuks. Ja kuidas me oleme valmis uskuma mida tahes siis… kui me seda väga soovime või vajame. Sellises olekus pääsevad meile ligi need, kes tahavad meid või midagi meilt endale. Jõuluaeg on aeg, mil enamik inimesi mõtleb perele, mil soovime olla koos oma lähedastega. Ja see on ka aeg, mil üksindus tekitab meis kõige suuremat kurbust ja igatsust. Talvine pimedus ja looduse magamise aeg süvendavad meie masendust veelgi. See kõik loob võimaluse kurjusel tulla oma meelitustega. Pühade lõhnad, helid ja jõulutuled võivad soojendada meie meeli pühade ajal… aga võivad uinutada ka meie valvsust ja saada pahatahtlike tööriistadeks.

Elas kord mölder, kes pärandas oma kolmele pojale veski, eesli ja kassi. Peagi jagati vara ära. Vanim sai endale veski, keskmine eesli ja noorimale jäi vaid kass.Kõige noorem vend ahastas: „Mu vanemad vennad saavad koostööd tehes lihtsalt elatist teenida, kuid mulle jäi toita vaid see õnnetu kass.“Oma isanda juttu kuulnud kass ütles tõsisel häälel: „Ära muretse. Anna mulle kott ja lase mulle saapad teha, et saaksin lipata läbi muda ja põõsaste, ning sa näed, et sinu osa pärandusest ei olegi nii halb, kui sa arvad.“