Книги, похожие на «Michael Hjorth, Mees, kes polnud mõrtsukas»

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus

Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse seadnud, hakkab Eeva aimama, et tema uute naabrite elu pole hoolikalt võõbatud fassaadide ja klanitud eesõuede taga just niisugune, nagu välja paistab. Marduse tänaval on tulnud ette liiga palju kahtlasi surmajuhtumeid. Eevale tundub, et kõigil on midagi varjata ning kuidagi on need saladused seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas. Elisabethi arvuti on aga kadunud nagu tina tuhka. Kui keegi ka Eeva enda elu kallale kipub, kibeleb ta õe kadunud käsikirja kiiresti üles leidma.Aastail 2017–2018 Kanal 2-s jooksnud seriaali „Nukumaja” esialgne stsenaarium kandis pealkirja „Marduse põik”. Just Marduse põiktänaval ühes kaunis aedlinnas juhtusid kõik teleseriaalis näidatud põnevad sündmused. Ka Elisabeth ja Eeva, politseinik Tarmo ning nende naabrid on sarjast tuttavad tegelaskujud. Kuid see lugu, mis juhtub nendega siin raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud.

Surnud turvanaine rohelise energiaga tegeleva suurfirma peahoones. Lagunev merisealaip sama firma direktori laual. Järgmine surm on juba nagu maffiafilmis – kuulihaavadega vana talunik, kellest jääb maha 3 miljonit eurot väärt maatükk, mida tuulegeneraatorite firma endale ihkab. Ja lapsed, kellel kõigil on näpud nii põhjas, kui veel olla saab. No ja siis on veel muidugi keskkonnaaktivistid, kes millegipärast ökoenergia firma elu kibedaks tahavad teha … Detektiiv Pia Kirchhoff, kes on just äsja tagasi jõudnud puhkuselt Hiinas ja sattunud sekeldustesse päranduse tõttu, mille ta isa saab, on kistud järsku uurimisse, mis saab alguse pisikestest asjadest ja kasvab kohutava kiirusega millekski uskumatult suureks. Ning samal ajal peab ta toime tulema oma ekstsentrilise bossi Bodensteiniga, kes juhtub uuesti armuma. Nele Neuhausi „Kes külvab tuult …“ jätkub seal, kus „Lumivalgeke peab surema“ pooleli jäi. Nagu ka esimene raamat, uurib see idüllilisse maakohta seatud krimilugu eelkõige lihtsa inimese süngemat poolt – mis juhtub siis, kui mingi sündmus elus lükkab meid üle piiri, kust enam tagasitulekut ei ole …

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Tüdruku nimi on Ellen Savinger ja ta on kolm nädalat kadunud olnud. Sam Berger kardab, et tüdruk on langenud sarimõrvari ohvriks, aga enamik tema kolleegidest Stockholmi politseis ei taha teda kuulda võtta – kuni laipa ei ole, ei ole ka kuritegu. Siis satub Sam kokku salapärase Nathalie Fredéniga, kes näib juhtumist üllatavalt palju teadvat. Päevavalgele tuleb lugu, mille peadpööritavalt käänulised harud on Sami eluga kokku põimunud. Äkitselt saab kütist jahisaak ja hämaral piirimaal ootab tõde, mida liiga paljud soovivad varjata.Arne Dahl on pseudonüüm, mille all kirjutab kriminaalromaane stockholmlane Jan Arnald. Tema töid on Rootsis, Saksamaal ja Taanis korduvalt pärjatud krimikirjanduse parima romaani auhinnaga. Eesti lugejale on ta tuttav romaanisarjaga Stockholmi kriminaalpolitsei eriüksusest, nõndanimetatud A-rühmast (raamatusarjas „Mirabilia“ on ilmunud 6 raamatut). Lisaks on Dahli sulest ilmunud neljast raamatust koosnev sari, mis räägib Euroopa rahvusvahelisest politseiüksusest Opcop.„Piirimaa” on esimene osa kolmandast sarjast, mille peategelasteks on uurijad Sam Berger ja Molly Blom. See tempokas ja kaasahaaravalt sugestiivne põnevik avab lugejale uue külje Dahli rikkalikus loomingus. Uue sarja raamatute tegevus väljub traditsioonilise politseitöö raamidest ning viib lugejad palju lähemale nii ohvritele kui ka mõrvaritele.„Piirimaa“ on juba tõusnud rahvusvaheliseks bestselleriks ja sellest on saanud Arne Dahli edukaim romaan. Saksamaal on müüdud enam kui 150 000 ja Rootsis enam kui 100 000 raamatut. „Säravalt robustne stiil ja kohutav tempo, see raamat haarab teid esimesest reast alates ja ei lase enam kunagi vabaks.”–Peter James„Kui krimikirjanduses oleks magistriõpe, siis „Piirimaa“ peaks olema selle kohustuslik kirjandus. Mitte ilmaasjata ei nimetanud Rootsi üks suuremaid päevalehti seda romaani kõigi aegade parimaks Rootsi kriminaalromaaniks.“–Geir Tangen