Книги, похожие на «Michael Hjorth, Mees, keda polnud seal»

Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad. Kui ta esimest korda Hammarsi tuli, ei olnud ta veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis ta sinna oli toonud.Õieti oli armastusi kolm.Isa ja tütar istuvad, makk kahe vahel. Nad olid kavatsenud oma ühises raamatus dokumenteerida vananemist. Aga kui nad lõpuks tööle hakkavad, on vanadus isa kätte saanud, nii et vestlused on katkendlikud ja ettearvamatud. „Rahutud” on mänglev, sondeeriv ja žanriülene romaan lapsest, kes tahab iga hinna eest täiskasvanuks saada, ja vanematest, kes tahaksid pigem lapseks jääda, ning mälestustest, unustamisest ja paljudest lugudest, mis moodustavadki elu. Linn Ullmann (1966) kuulub norra noorema põlvkonna silmapaistvamate kirjanike hulka. Varem on eesti keeles ilmunud romaanid “Enne kui sa uinud”, “Hüvastijätt Stellaga”, „Halastus“, „Õnnistatud laps“ ja „Kõige kallim“.

Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi «tõelise eestlase» väljaselgitamiseks pole siiani leitud. Nüüd on see lõpuks olemas! «Eestlase käsiraamatust» leiad täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata? Hakka lugema ja saad teada!Vahur Kersna: "Eelarvamused kukuvad «Eestlase käsiraamatut» lugema jäädes kildudeks.See raamat on justkui jooksu pealt plõksitud album fotodest, kuhu Mihkel elu jooksul on kogunud inimesi. Tundub, et üsna valimatult, ülevalt ja alt, paremalt ja vasakult. Nüüd siis vaatame koos neile piltidele otsa ja – mida me näeme?! Pagan, see seal on ju tädi Maimu! Ja kas too paks kärakas ei ole mitte ülepõllu Lembit? Aga seal – raisk, olengi mina vä!?Mõnedele nägudele on Mihkel vuntsid külge joonistanud, mõnedele ninadele ja kõrvadele lisanud fotoshopis volüümi. Aga see on kunstniku õigus. Ja kui me lepime kokku, et tegu on kunstiga, siis nuusi kustotsast tahes – teos ei lõhna ei psühhotroonikute, absindi ega lihtsa meeltesegaduse järele. Tegu on valusalt kaine, tõu- ja stiilipuhta fotokaprealismiga."EPL 8.11.2017Raul Ranne: «Kindlasti on see lustakam ja hoogsam kui seitsme aasta eest ilmunud tuimavõitu „Sellised nad on… eestlased” (autorid Hilary Bird, Lembit Öpik, Ulvi Mustmaa). On kohti, mis panevad muhelema. Mõnd eestlasi n-ö defineerivat nähtust kirjeldab Raud nauditavalt hoogsalt.»EPL 8.11.2017Raamatust leiad pika ja põhjaliku testi, mis selgitab välja mitu protsenti õiget eestlast sinus tegelikult on!

Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?„Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.”Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“