Книги, похожие на «Michael Hjorth, Mees, keda polnud seal»

Raha ja rikkus on inimesi alati enda poole tõmmanud. Eestlastele tundus pikka aega võõrvõimu all elades rikkus vaid elukauge ja kättesaamatu mõistena, aga pärast taasiseseisvumist suhtumine muutus. Paljud nägid just elamuehituses võimalust lihtsalt ja kiiresti rikkaks saada. Seni tagasihoidlikult ja silmapaistmatult elanud Mart Ungasele kukkus justkui taevast kätte võimalus kinnisvaraarendajaks hakata, kui ta ootamatult oma onu pealinna lähistel asuva talumaa ainupärijaks osutus. Paraku tegi ootamatult saabunud majanduskriis algul roosilisena tundunud plaanidesse oma korrektiivid, mida kogemusteta ja heauskne ettevõtja ei osanud ette näha. Kriis hakkas sedamaid pigistama nii kinnisvaraarendajat Mart Ungast kui ka neid, kes tema rajatud ridamajja eluasemed ostsid. Lisaks aga selgus, et leidub inimesi, kes on rikkaks saamise nimel kõigeks valmis.

„Hüpnotisöör“ algab veresaunaga – Stockholmi äärelinnas leitakse jõhkralt tapetud mehe surnukeha ning seejärel ridamaja boksist ka tema naise ja pisitütre moonutatud laibad. Pere vanemast tütrest võib saada kurjategija järgmine ohver. Raskelt vigastatud poeg, veretöö ainus tunnistaja, viibib haigla intensiivravipalatis, kus teda hoitakse narkoosis. Ainsaks võimaluseks teadmata kadunud vanemat õde mõrtsuka eest kaitsta näib olevat saada vennalt toimunu kohta tunnistus, mis on aga tema vigastuste tõttu võimatu. Üksnes hüpnoosi seisundis võiks poiss kirjeldada nähtud roima, ilma et teda tabaks pöördumatu hingeline trauma. Niisiis võtab kriminaalkomissar Joona Linna ülekuulamisprotsessi kiirendamiseks ühendust raamatu peategelase, Rootsi parima ja kuulsaima hüpnotisööri Erik Maria Barkiga.Bark on psühhiaater ja terapeut, kes tegeleb raskete traumade ja ahistamisjuhtumitega. Kaua aega tagasi tegi ta teaduslikku uurimistööd hüpnoosi mõjust keerukatele patsientidele, kuid midagi läks tookord viltu, mistõttu Bark andis endale lubaduse mitte iial enam kedagi hüpnotiseerida. Loomulikult veenab uurija Joona Linna Barki vastumeelselt oma lubadust murdma, misjärel rullub lahti ettearvamatu ja kohutav sündmustik ning kogu tema elu näib vähehaaval kokku varisevat. Röövitakse tema verehaigust põdev teismeline poeg Benjamin, kelle elu on ohus, kui ta ei saa nädala jooksul oma järgmist medikamendidoosi, ning esile kerkivad minevikupildid traumapatsientidega peetud grupihüpnoosiseanssidest asetuvad sootuks uude valgusse.Sammhaaval saame aimu unenäolisest reaalsusest, milles ravimisõltuvuses ja sisemiselt lõhestunud arst Erik Maria Bark ise sumpab. Hüpnootilise lõdvestuse erinevate staadiumite kaudu satume hüpnotisööri isiklikele hingelistele madalikele, kus võib kohata ka tema endisi patsiente. Nende hulgas leidub nii kurjategijaid kui ohvreid.Kahe jalaga kindlalt maa peal seisev politseikomissar Joona Linna aga suudab seevastu kõigis olukordades rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Tänu tema eksimatule kõhutundele sõlmitakse kokku õiged niidiotsad.

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

Kadi Tombre on noor ja ilus ning nii edukalt abiellunud, et teda võikslausa kullakaevajaks pidada. Praegu on tema elus pingeline periood:abikaasa Tõnis kandideerib peaministriks ning kogu kodune elu on allutatudvalimisvõitlusele. Lisaks ilmneb, et mehe poeg eelmisest abielust omasmingit valget pulbrit ning tuleb nüüd isa juurde ümber kasvama. Kasvatajaksaga peab hakkama Kadi, sest mehel pole aega.Kogu see kõrgel seltskondlikul tasemel melu on siiski vaid pealispindnetühi-tähi, saab Kadi ootamatult teada. Võõras, kellega ta rahumeelivestlusse astub, kannab kaasas kohutavaid saladusi ning Kadist saab oludesunnil eradetektiiv, kel tuleb silmitsi seista inimloomuste kõigevastikumate tahkudega.