Книги, похожие на «Enn Kippel, Meelis»

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.

Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.

Nad on põlised oponendid. Michael on ufoloog, kes usub teiste maailmade ja tulnukate olemasolu. Roberta uurib meteoriite ja usub ainult seda, mida oma silmaga näeb. Tundub, et mitte miski ei suuda neid lepitada, kuni nad kohtuvad „Päikese pojaks” nimetatud meteoriidi kraatri juures. Võiks arvata, et see salapärane keha kukkus kosmosest tuhat aastat tagasi Maale just selleks, et need kaks põikpead kokku viia.