Книги, похожие на «Michel Chaskalson, Megan Reitz, Meele aeg»

Kuidas hellitada hullumeelseid ideid, mille abil võidetakse sõdu, ravitakse haigusi ja muudetakse tööstustLehekülgi: 344Wall Street Journal bestseller.Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post.Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad. Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall.Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone’i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib toimida ühes kontekstis konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena.Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.

Enamasti ei kahetseta seda, mis on tehtud, vaid seda, mis on tegemata jäänud. Petr Ludwigi raamat „Lõpp edasilükkamisele“ paljastab põhjused, miks pühendame arutult palju aega edasilükkamisele, ning annab kätte relvad, millega see tüütu vaenlane lõplikult alistada.Raamatu idee sai alguse hetkest, mil selle autor seisis ootamatult surmaga silmitsi. Ehmatav kogemus viis mehe mõttele, et kui aeg kord minna, tahab ta seda teha teadmisega, et elatud on täiel rinnal. Peagi selgus aga, et just lõputu edasilükkamine on põhjus, mis ei lase sel plaanil sündida. Pideva edasilükkamise üheks põhjuseks on aina paisuv valikute võimalus, mida elu meile lahkelt serveerib. Kui vanasti sai kõhu täis andidest, mida sahver pakkus, siis nüüd paiskab parimad palad koju kätte toov äpp gastronoomilisele rännakule, millel vaid fantaasia piiriks. Kuid ühes sellega seisame silmitsi ootamatu probleemiga: mida rohkem on valikuid, seda raskem on otsuseid langetada. Tekib otsustamishalvatus. Kõikide võimalustega arvestamine nõuab lihtsalt tohutult energiat, mistõttu tekib pidurdamatu kiusatus otsustamine sootuks edasi lükata. „Lõpp edasilükkamisele“ on jaotatud neljaks võrdlemisi iseseisvaks osaks. Neist esimene keskendub motivatsioonile ning aitab lugejal luua oma visiooni. Teine lahkab distsipliini olemust, pakkudes selgeid meetodeid, mis aitavad edasilükkamise ja ajajuhtimisega seotud väljakutseid hõlpsamini lahendada. Lisaks leiab lugeja siit eest praktilisi suuniseid, mille abil positiivseid harjumusi luua ning negatiivseid üle parda visata. Kolmas osa kirjeldab viise, kuidas tõhusamalt läbikukkumistele ja pärssivatele välismõjudele vastu seista, et kätte võideldud õnne ja tasakaalu hoida. Ning viimane osa keskendub küsimusele, kuidas meid ja ümbritsevat maailma puudutavaid ebatõeseid arusaamu läbi närida, sest vaid siis saab neid hoogsalt kõrvaldama asuda.Tuntud filosoof Arthur Schopenhauer on kord öelnud: „Miski pole keerulisem, kui väljendada olulisi ideid nii, et kõik neid mõistaksid.” Autor on seda tõde igal sammul silmas pidanud, tuues teadusmaailma viimase sõna lugejani muu hulgas ka lennukate üldistavate illustratsioonidena. Seda ikka selleks, et iva hoogsamalt haarata ning talletada.

506 468 Eesti naist (70% rahv.) pole kunagi vaginaalset orgasmi saanud ja 86 822 naist (12%) pole mitte ühtegi orgasmi kogenud! Kui sina oled üks nendest, siis on see raamat sulle kohustuslik, sest vaid nende teadmiste abil oled sa võimeline oma sekselu uuele tasandile viima. Häbenemiseks ei ole põhjust, sest ülimõnusate orgasmide saamine on su põhiseaduslik õigus! Raamatus tutvustatakse uusi viise, kuidas kliitorit stimuleerida ning kuidas anda vaginaalseid orgasme 2 minutiga! Muu hulgas tuleb juttu ka sellest, kuidas lahendada enneaegse seemnepurske probleem. Just nimelt probleem, sest enamik naisi arvab, et kiire ejakulatsioon on lihtsalt meeste isekus.Meesterahva arvamus: Sain raamatu kätte ja loen vaikselt. Siiani äärmiselt huvitav ja kasulik informatsioon. See raamat peaks olema kõikidele poistele ja tüdrukutele kohustuslik. Eelkõige enda tundma õppimise pärast. Pilguheit naiste mõttemaailma ja ka nende füsioloogia poolele on informatsioon, mis võib aidata kaasa teineteise mõistmisele ja nautimisele. Peale raamatu lugemist peaks olema ka suhtes inimestel lihtsam vältida seksi muutumist kohustuseks.Naisterahva arvamus: Mulle väga meeldis, et oli konkreetne jutt ja arusaadavad näited, kuidas anda vaginaalset orgasmi. Teiseks meeldis mulle see, et lugedes seda kõike ja mõtiskledes ja ka proovides nii üksinda kui partneriga, olidki orgasmid palju paremad ja võimsamad. Kolmandaks see hotellide info. Ja üldse oli väga mõnusas stiilis kirjutatud. Lugesin ise läbi ja siis soovitasin vennal lugeda. Ta küll alguses irvitas, aga praegu pole küll enam ühtegi negatiivset kommentaari kuulnud. :)

Kui sul on laps, kelles on kõike „rohkem“ − tundeküllasust, kangekaelsust, energilisust, tähelepanelikkust, püsimatust –, siis see raamat on sinu jaoks asendamatu. Mary Sheedy Kurcinka ülipopulaarne „Isepäise lapse kasvatamine“ on lapsevanemate jaoks tõeliselt silmiavav ja samas rahustav – sa pole oma muredega üksi.See on raamatu kolmas, värskelt ümber kirjutatud ning uuendatud versioon. Siit leiad rohkem nõuandeid sammhaaval tegutsemiseks, konkreetseid näiteid, käitumisjuhiseid ja muid praktilisi soovitusi. Juba ainuüksi uus peatükk selle kohta, kuidas aidata lastel probleemideta magama jääda, on kurnatud vanemate jaoks kulda väärt.Kurcinka suur eelis peitub selles, et ta aitab isegi kõige frustreeritumatel vanematel näha ja hinnata oma laste tugevaid külgi. Ta annab praktilisi juhiseid, mille kasutamine aitab vältida laste karistamist.

Pärast õnnetust või haigust ajukahjustusega silmitsi seistes võib tunduda, et kõik on läbi ning endist elu enam tagasi ei saa. On tõsi, et ajukahjustusega inimese ja tema lähedaste jaoks muutub elu suurel määral, kuid see ei tähenda, piltlikult öeldes, et kindad on igaveseks varna riputatud. Teadlik taastumine, sihipärane tegutsemine, eneseusk ja lähedaste tugi aitab muuta väga palju. Vahel isegi sel määral, et kindad saab taas varnast võtta. Ajukahjustus ei ole lõpp. Pigem on see väljakutse, millega ühisel jõul on kergem hakkama saada. Sellel teel ongi antud raamat praktiliseks ja kogemustega teejuhiks.